Puhkus!

Appi, mul hakkas puhkus! Kolm nädalat! Puhkasin viimati nii pikalt vist siis, kui ma veel gümnaasiumis käisin. 😀

Muidugi põhiküsimus – kas ilma on? Mul on selline tunne, et sellega läheb hästi, sest juba täna oli õues niiii soe.

Meil Hendrikuga on täielikuks puhkusetraditsiooniks on saanud Karu Talu šokolaadipoes käia – see on lihtsalt nii imelikel aegadel avatud, et pmst ainus lootus sinna sattuda on puhkuse ajal. Kindlasti on plaanis külastada mõnda uut veganrestorani, neid on ju niii palju järsku – Tru Kitchen, Elujanu, Plant, V-s on ka uus menüü vist?

Juba homme läheme Võrru Kristina juurde, ma ei jõua ära oodata ta kassidega kohtumist! Kristina minu kassidega juba sai EBA järgselt öö veeta. 😀 Muidugi tahaks Võrus peale kasside veel väga ka Sulbi kohvikut ja ta talu näha – niiii põnev! Nii uhke tunne, et mul selline äge tegus sõbranna on.

Sealt edasi liigume V-spasse (täielik lemmar!) ja tahaks Tartus ka mingeid huvitavaid söögikohti avastada – Tartlased, kus oleks head taimetoitu (ei pea tingimata vegan olema)?

Siis on veel tulemas I Land Sound ja Beach Grind. Ma juba praegu tunnen seda, kuidas ma I Landi viimasel päeval suren ja kahetsen, aga äkki peab siis joogiga piiri veits. 😀 Me võtsime seal Glämpingu majutuse, see tundub hästi põnev. Loodan et pesta ikka saab normaalselt, linnainimeste mured. 😀

See glämping näeb välja, nagu Bridget Jonesi beebifilmis. 😀 Pilt on pärit Glämping Club lehelt

Ja siis veel tahaks hästi palju rannas olla, ujuda ja spaades vedeleda. Aa ja trenni tahaks ka ikka paar korda sattuda, näiteks täna käisin! Pärast seljavigastust olen seljaga megaettevaatlik ja iga teistsuguse tunde peale seljas poeb juba hirm naha vahele. Aga ma tean, et kui ma ei treeni oma selga, siis on tõenäosus uueks vigastuseks veel suurem.

Ja muidugi on plaanis hästi palju Simsi mängida. 😀 Sellega ma juba tegin nädalavahetusel algust, no minge pekki kui mõnus see ikka on. 😀 Ja noh, nii muuseas plaanin TTÜ-sse magistrisse ka kandideerida, no big deal..

Kuidas me endale ootamatult parima sõbra saime ehk meie kogemus MTÜ Kasside Turvakoduga

Täna tuleb juttu sellest, kuidas me ametlikult crazy cat familyks hakkasime ja omale kolmanda kassi võtsime.

Ma olen terve elu olnud täiesti hull kasside järgi ja kuigi ma noorena pidasin papagoisid ja hamstreid, siis pubekana jõudsin ringiga tagasi kasside juurde ja meie perre tuli Kiti. Mul oli alati soov vähemalt üks kass juurde võtta ja kohe pärast omaette kolimist liitus meie perega Luna. Kiti on meil muidu kartlik ja äkiline kass, aga Lunaga leiti kiirelt ühine keel ja saadi suuuurteks sõpradeks.

View this post on Instagram

Nunnupallid #cats

A post shared by Helen🐰 (@helenpuhu) on

Nii me siis õnnelikult kolmekesi elasime, kuni meie perega liitus minu elukaaslane, kes on vist veel hullem kassiinimene kui mina (kuidas see üldse võimalik on?). Peika, olles kogu elu kokku puutunud isaste kassidega, hakkas mind kergelt survestama et me võiks ikka mõne poisi ka majja tuua. Kusjuures temal on kogemusi ainult tõukassidega, ja oli veendunud, et meie tulevane kass peab samuti olema kuskilt uhkest kasvandusest pärit. See aga minu eetikaga kokku ei sobinud. Pidasime palju läbirääkimisi aga jõudsime alati järeldusele, et laseme ikka Kitil oma elu ära elada ja alles siis mõtleme uuele kassile. Nimelt on Kiti viimaste aastate jooksul võidelnud piimanäärmekasvajaga. Ta on küll tänasel päeval täie tervise juures aga muutunud veel rohkem ettevaatlikuks, Lunaga ei suhtle juba aastaid. 🙁 

Selle aasta veebruaris nägin ma uudiseid lapates, et MTÜ Kasside Turvakodu toiduvarud on otsakorral ja paluti heade inimeste annetusi toidu näol. Läksimegi siis toitu viima ja kiisudega mängima. Mina olin ühe korra varem ka seal kassitoas käinud aga elukaaslase jaoks oli täiesti uus kogemus. Kohe turvakodu ukse peal tuli meid tervitama suurt kasvu must kassipoiss, kes meid siis sujuvalt terve külastuse aja sebis. Hendrik oli kohe nagu “Heleeeen??”, mina aga jäin oma arvamusele kindlaks – ei mingit kolmandat kassi praegu… Kuni ma lugesin selle kassi kirjeldust seina pealt – Nurrubert, umbes 3 aastane ja toodud Tallinnasse Kohtla-Järve loomade varjupaigast, kus teda ootas ees eutanaasia. MIDAAA??? Kes tahaks sellist nummipalli magama panna? Ja mida nime? 😀 Üliarmas. Pluss ta oli just paar päeva varem kassitoas vabakäigule lastud.

Turvakodu kuulutuse pilt

No vaadake seda pilti, täiega totu ja armas ju!! Veel samal õhtul kirjutasin Kasside turvakodusse ja küsisin, et kas oleks üldse mõeldav kahe emase kassi kõrvale tundmatu taustaga isane võtta. Põhimõtteliselt oligi! Aga esmalt pidid meie kassid käima arstide juures ja saama kõikvõimalikud tõrjed, vaktsiinid ja muidugi kiibid. See protsess võttis aega kuskil kuu ja me ei olnud üldse kindlad, et just meie Berdi endale saame – ta oli ju selline hurmur, puges kindlasti kellelegi veel hinge. Käisime iga nädalavahetus tal turvakodus külas ja ta oli küll edaspidi kuidagi kurvameelne seal, aga siiski kuidagi tekkis see tohutu kiindumus. Selle kuu jooksul olime hästi tihedas kirjavahetuses Berdi vabatahtlikuga ning samuti kassitoas olles rääkisime teiste vabatahtlikega hästi palju, ikkagi suur otsus ja vastutus, kõik pidi olema läbi mõeldud. Samuti tellisime endale selle kassipuu, mis osutus selle täielikuks hitiks – selle raha eest on ikka väga super kvaliteet ja kassid kasutavad seda igapäevaselt.

Muidugi mõtlesime hoolikalt läbi kõik võimalikud stsenaariumid ja näiteks see loomaarst, kelle juures me vaktsineerimas käisime, oli väga negatiivselt meelestatud kui me ütlesime, et me kolmanda plaanime võtta. Ta ütles suht konkreetselt, et tõenäoliselt Kiti sureb varsti suurest stressist ära. Samuti hoiatas varjupaikade osas, et need üritavad igasuguste varjatud haigustega loomi inimestele pähe määrida. Suht hullud süümekad tekkisid mul, aga samas see arst ütles ka seda, et Kiti võib vaktsiini tüsistusesse nüüd iga hetk ära surra, nii et ma ei tea, võibolla see tal mingi kiiks lihtsalt, proovisin mitte isiklikult võtta.

Lõpuks saigi Kiti ja Luna vaktsiinide kinnistumise aeg täis ja läksime oma uuele pereliikmele järgi. Kujutate ette – Nurrubert viskas kohe kõhuli üle puuri ja pani käpaga kõigile kes puuri lähedale julgesid tulla. Ta sai vist aru, et me just teda koju viima tulime. Puuri ronis ka täitsa ise. Meie südamed sulasid.. Kodus hakkas ta lakkamatult nurruma ja pugema – ma pole kunagi näinud, et üks kass võib oma tundeid väljendada nii nagu tema seda tegi. Täielik beebi oli meil.

Esimene õhtu kodus (kuula nurru ka) 😍

Hoidsime teda esialgu magamistoas, teiste kassidega nuusutati algul ukse vahelt ja vist juba teisel päeval lasime kogu kamba kokku. Eks siin on omajagu maade jagamisi on olnud. Kiti ja Berdi suhted ei ole just roosilised, aga näiteks Lunaga võidakse vabalt musitada. Õnneks nad suudavad kõik omavahel distantsi hoida ja suuresti tänu Feliway-le oleme suutnud kodus rahu tekitada. Samuti oli ilmselt harjumise perioodil suureks abiks see, et ma sain erinevatel põhjustel neli nädalat kassidega kodus chillida ja rahu valvata.

Luna ja Nurrubert

Nurrubert on täielikult meie südamed võitnud, me kumbki elukaaslasega ei osanud ettegi kujutada, et üks kass võib nii sügavale südamesse pugeda. Ja me armastame VÄGA oma teisi kasse, lihtsalt see Berdi armastus on kuidagi next level.

Fun facts:

  • Bert armastab vett! Ta ei karda märjaks saada ja tahab võimalusel alati vee läheduses olla, ühel palaval päeval käis isegi minuga koos dushi all 😀
  • Ta jutustab KOGU AEG, tahaks nii väga teada, millest ta räägib 😀
  • Ta magas muidu üksinda elutoas, kuni üks kord oli minu ja elukaaslase patjade vahele pleed jäänud ja Bert selle endale uueks tudukohaks valis. Sellest ajast saati tuleb ta iga õhtu ilusti oma pleedi peale tuttu.
  • Kui sulepulgaga mängida ja ta seda piisavalt kaua kätte ei saa, siis ta hakkab frustratsioonist susisema 😀

Mega suured tänud Nurruberdi vabatahtlikule Küllile, kes on meid ka hiljem nõuga aidanud. Ja kui kellelgi peaks tekkima nüüd kassiisu, siis PALUN kaaluge turvakodust kassi võtmise varianti!

MTÜ Kasside Turvakodu kodu otsivaid kasse saab vaadata siit.

Oma asemel voodis 😍

Kuidas käia korraga ülikoolis ja erialasel tööl ja mitte kaotada mõistust

Ma ei olegi vist mitte kunagi isiklikku blogi pidanud, vähemalt mitte avalikku, aga mulle endale hullult meeldib blogisid lugeda. Ma ise tunnen, et mu elus juhtub koguaeg midagi põnevat/naljakat/uskumatut/imelikku ja nagu kõik mu lähedased teavad, siis ma olen täielik sitamagnet. Ja mul on ALATI mingeid lugusi rääkida. Miks mitte siis proovida neid lugusi ka teistega jagada, äkki pakub veel kellelegi meelelahutust. Kui ei proovi, siis ei saa teada, eks? Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see et ma saan vanemaks ja kõik head storyd lähevad meelest.. sellest oleks küll kahju.

Aga täna otsustasin natuke kirjutada oma ülikooli kogemusest. Lõpetasin just Tallinna Ülikooli informaatika eriala ja töötan juba üle kolme aasta IT-s, frontend arendajana. Ma olen n i i rahul oma töö ja valitud erialaga, kuigi see, et mina võiksin arendajana töötada, tundus esialgu täiesti võimatu. Kui see blogipostitus annab kasvõi ühele inimesele julgust valida oma unistuste eriala, mis esialgu tundub hirmutav, siis on minu ülesanne täidetud.

Kõigepealt backstory. Kui ma gümnaasiumi erialasid valisin, siis tahtsin minna multimeedia klassi, kuid mind ei võetud vastu. Mida üks pubekas sellises olukorras teeb? Solvub hingepõhjani ja ei taha enam kunagi sellest mõelda loomulikult. Õppisin lõpuks hoopis keelesuunal, keskkooli lõpus valisin kahe eriala vahel: kas sotsioloogia või informaatika. Valikud olid tegelikult hästi piiratud, kuna ma ei hoolinud gümnaasiumis hinnetest. Alles ülikooli kandideerides sain aru, kuidas ma enda võimalused ise ära rikkusin.. IT kolledžisse mind vastu ei võetud, TTÜ-sse ei saanud isegi kandideerida, seega jäi veel lootus astuda Tallinna Ülikooli. Kuna informaatika sisseastumiseksam oli täpselt sellisel ajal, kui me pidime sõpradega Pärnusse Grind Festile sõitma ja loomulikult valis 18 aastane Helen pigem Grind Festi kui ülikooli, siis jäi järgi sotsioloogia eriala. 😀 #piinlik

Sisse ma sain ja sealt leidsin ma tegelikult megalahedad sõbrad, kuid esimese semestri keskel oli selge, et see ei ole üldse minu teema. Seega jäin ma keset talve hängima, nädalavahetustel käisin klubis tööl ja nädala sees ei teinud pmst midagi kasulikku.. Kuni ma leidsin variandi, et Polütehnikumis on olemas gümnaasiumipõhine õpe ja veebruarist algaski juba Veebispetsialisti õppekava. Polütehnikumis oli äge, aga õpetajad rõhutasid, et ülikooli oleks ka ikka tarvis minna. Ma siis pulli pärast proovisingi, aga ma sain ootamatult nii hea tulemuse katsetel, et otsustasin ikkagi sisse astuda.

Ma tegelikult kartsin täiega IT-d. Kuna ma ei ole reaalainetes kõige helgem pea ja matemaatika oli nii vaevaline, siis teadsin, et lihtne see olema ei saa. Aga ma olin julge. Ma teadsin, et kaotada pole midagi. Ülikoolis oli nii äge, eriala oli nii õige. Kuna mul on veits pikad juhtmed siis Polütehnikumis õpetatu oli minu jaoks üsna segane, aga ülikoolis sai esimeste nädalatega suur pilt kokku – kõik teadmised, mis ma seni olin omandanud meikisid senssi ja pusle läks kokku. See tunne oli nii äge!

Kohe sügisel läksin oma esimesele IT-alasele töövestlusele – ma küll sain selle koha, aga seal ei olnud mul konkreetset rolli või ametit. Mul endal ei olnud ka üldse ootusi, kuna kõik oli nii uus ja hirmutav. Seal pidin ma näiteks tooteid sisestama ning lõpuks usaldati mulle üks WordPressi projekt, kus mina olin siis projektijuht-koolitaja-arendaja. See oli hästi äge kogemus ja andis mulle julgust, et teha järgmine samm.

Kevadel sain ma oma esimese PÄRIS töökoha frontend arendajana. Ma olen ülitänulik tööandjale, kes oli nõus mulle natuke taskuraha maksma ja mind välja koolitama – juba esimene projekt oli päris koduleht ja sealt edasi läkski kõik hästi loomulikult. Töötasin seal firmas kokku natuke üle pooleteise aasta. 

Ülikooli kolmanda aasta algul vahetasin ma töökohta (siinkohal väärib mainimist, et praeguse töökoha sain ma tänu korralikule LinkedIn kontole) ja hakkas aina rohkem selgeks saama, et nominaaliga ma ülikooli ei lõpeta. Kolmanda aasta lõpus hakkasid tulema arved, kuna ma jäin ettenähtud normist maha ja ei sooritanud nii palju aineid kui oleks pidanud. Esimene arve oli tagasihoidlik 30 euri, ja kõige suurem oli eelviimasel semestril 370. Kokku läks mulle see neljas aasta maksma 750 euri. Aga ma ei kahetse absoluutselt. 

Okei, proovin nüüd enda kogemusest lähtudes kirja panna paar tähelepanekut ja soovitust.

Tee asju omas tempos

Tahaks rõhutada, et see on täiega okei kui sa jääd ülikoolis teistest veits maha ja teed asju omas tempos. Vähemalt Tallinna Ülikoolis saab igat ainet kuulata ka järgnevatel semestritel, lihtsalt siis ei ole seal sinu kursakaid. Ma ise panin alati töö ülikoolist veits ettepoole, kuna töö on lõppude lõpuks see, mis leiva lauale toob ja kus ma päriselt erialaselt arenen. 

Aja planeerimine

Hästi oluline on ülikooli ja töö kombineerimisel hea aja planeerimine. Mina näiteks kirjutasin iga semestri algul välja võimalikud õppeainete kombinatsioonid ja tunniplaanid ning arvutasin, kui palju ma suudaksin selle kõrvalt tööl käia. Üritasin alati ained panna kas võimalikult hommiku või õhtu poole ja kindlasti vältida auke keset päeva. Minu eesmärk oli käia tööl 0.75 kohaga ehk 30 tundi nädalas. Proovisin alati pressida enamus ained ühele päevale ning lisaks veel mõnel päeval käia kas mõnes hommikuses või õhtuses tunnis. 

Ära stressa hinnete pärast

See on vist põhiline asi, mis mind mõistuse juures hoidis. Kui oligi mingi eriti nõme aine, siis üritasin selle lihtsalt minimaalse vaevaga läbi saada. Tuli küll ette mõni breakdown ja stressirohkeid hetki, aga lõppude lõpuks sai kõik tehtud, mõnda ainet kuulasin mitu korda ka.

Proovi võtta õppeaineid, mis sind päriselt huvitavad

Kuna ülikoolis on vajalik võtta ka mõned vaba- ja üldained, siis tasub alati lähtuda oma isiklikust huvist – kool muutub palju lõbusamaks kohaks, kui sa kuulad seal midagi, mis sind päriselt elevile ajab, ka siis kui tööl on stressirohked ajad. Mina valisin näiteks Etoloogia (seda luges Aleksei Turovski!), kus räägiti loomadest ja eksamiks oli ühe vabalt valitud looma kohta ettekanne (nüüd ma tean, mis häält laiskloomad paarilist otsides teevad!! 😀 ), sotsiaalpsühholoogia, ja Portugali keele. Viimane oli mul eriline lemmar, pidi küll kaks korda nädalas päris mahukaid kodutöösid tegema, aga see oli niii põnev ja lõbus! 

Alusta lõputöö kirjutamist mõistlikul ajal

Mul endal oli lisaks bakatööle veel ka seminaritöö, mis oma mahu poolest oli pool bakatööst. Mul oli probleeme juhendajaga (teda oli raske kätte saada) ja ma üldseee ei viitsinud, ja nii mul jäidki mõlemad tööd neljanda aasta kevadesse. Üldse ei soovita! Ma olin märtsi lõpuks seminaritööst nii stressis, et sain ühel hommikul kassivetsu koristamiseks kummardades väga rõveda seljavigastuse, mis pani mind kaheks nädalaks haiguslehele. Nii et nüüd oli mul tarvis lisaks koolitööde kirjutamisele veel mööda arste ja teraapiaid joosta ja taastuda. Esimene nädal läks täiesti raisku, sest retsepti valuvaigisti ajas mul südame pahaks ja ma keskendusin sellele, et ma ei oksendaks. 😀 Teisel nädalal juba suutsin end kokku võtta ja seminaritöö ära lõpetada ja esitada. See, mis sealt kokku tuli, oli ikka mega lappes, aga tehtud ta sai. Õnneks on mul vedanud tööandjaga ja ma olin eelnevalt oma aega planeerinud, nii et ma jõudsin siiski bakatöö õigeks ajaks tehtud.

Kasuta õppepuhkust 

Üks asi, millest võibolla liiga vähe räägitakse, on õppepuhkus. Kas sa teadsid, et aastas on võimalik kuni 30 päeva võtta õppepuhkust? Sellest 20 päeva on tasustatud (keskmine kalendripäevatasu) ning 10 päeva tasustamata. Samuti on lõputöö kirjutamiseks võimalik võtta veel 15 lisa õppepuhkuse päeva, mis on tasustatud töötasu alammäära ulatuses. Puhkust saab võtta 1 päeva kaupa.

Ma ise ole üsna tagasihoidlikult ja vastavalt vajadusele seda võimalust kasutanud, näiteks võtnud vabaks kaks päeva enne eriti kirvest eksamit. Viimasel semestril lõputöö kirjutamiseks kombineerisin nii, et üks nädal oli õppepuhkust ja teine nädal põhipuhkust. 

Saingi vist nüüd kõik põhilised asjad kirja, mida ma öelda tahtsin. Ma nii väga loodan, et see postitus oli natukenegi kasulik või huvitav lugeda. Tahaksin väga kuulda ka teie kogemusi – kas teie jaoks tundub kõrgharidus vajalik? Kas te olete õppinud ja samal ajal karjääri teinud või pigem keskendusite õpingutele?

Overnight oats ehk üleöö kaerahelbed

Siin on minu lemmik üleöö kaerahelveste retsept, mida jagasin aasta alguses ka portaalis bioneer.ee

KOOSTISOSAD
60g täistera kaerahelbed
170ml taimne piim (mina kasutasin Alpro Cashew)
10g supertoidupulber (mina kasutasin Be More BE FIT segu)
10g agaavisiirup

VALMISTAMISE JUHEND
Sega omavahel koostisosad ja hoia üleöö külmkapis.

Kõiki koostisosasi peale kaerahelveste ja taimse piima võib julgelt vahetada, soovitan proovida erinevaid kombosid. Väga maitsev tuleb ka näiteks banaani ja maapähklivõiga, banaani kasutades jätaksin agaavisiirupi ära.

Toiteväärtus (ilma lisanditeta):
331kcal
süsivesikuid 51g
rasva 7.5g
valku 13.9g

Carrot lox ehk suitsuporgand

Siin on üks minu lemmikretsepte, mis maitseb minu kogemuse põhjal absoluutselt kõigile! Ma üritan alati selle võrdluse soolalõhega välja toomata jätta, aga enamasti küsitakse ise, et kas päriselt pole lõhe või?

Minu lemmik on see koos saia, taimse toorjuustu (nt Oatly) ja tilliga.

Ajakulu: Küpsetusaeg 1.5h + marineerimisaeg (vähemalt paar tundi)

Koostisosad:
4 suurt porgandit
1 pakk jämedat meresoola
2 tl vedelat suitsu (liquid smoke)
1 tl valge veini äädikat
1 spl õli

Valmistamine:
Soojenda ahi 190 kraadini. Pane ahjuvormi põhja meresoola ja aseta neli porgandit sinna peale. Kata üleni soolaga. Küpseta 1.5h. Kui aeg täis, lase porganditel veidi maha jahtuda ja koori need. Lõika noaga ribad. Kombineeri vedelast suitsust, valge veini äädikast ning õlist marinaad ja sega porganditega kokku. Pane külmkappi vähemalt paariks tunniks marineeruma, ideaalis võiks marineeruda vähemalt üleöö. Serveeri näiteks saia, taimse toorjuustu ning tilliga.