RETSEPT: Kukeseenekaste (vegan)

Suvi, värske keedukartul ja kukeseenekaste sobivad lihtsalt niiiii hästi kokku! Täna jagan teiega oma lemmikut kukeseenekastme retsepti. Ma tegelikult teen soolaseid toite enamasti tunde järgi, aga üritan siia ikkagi mingid kogused kirja panna, mille järgi orienteeruda.
Selle kastme teeb eriti heaks kaerakoorele iseloomulik magus mekk, mis minu arvates sobib seentega ülihästi! Aga kui magusa ja soolase kombinatsioon kohe üldse ei istu, siis võib vabalt retseptis koore välja vahetada.

Koostisosad: 
Kukeseened, pool kilo
Sibul, 4 väikest või 3 suurt
Kaerakoor, 1 pakk
Kaerapiim, 300ml
Sool, pipar
Õli praadimiseks

Taimse koore ja piima asemel võib kasutada ükskõik millist taimset koort, minu suur lemmik on näiteks isetehtud koor india pähklitest. Lahjendan seda veega või kui kodus on india pähkli piima, siis valan seda juurde.


Valmistamine:
Lõika sibul ja kukeseened väikesteks tükkideks. Pane pannile õli ja lisa sibul. Prae kuni sibul on klaasjas, seejärel lisa tükeldatud kukeseened ja hauta vesi välja. Kui vesi on ära aurustunud, prae veel mõned minutid.
Lisa kaerakoor (mina loputan paki seest veel veega üle ka, saab head kraami rohkem kätte) ning kaerapiim. Lase kastmel aeg ajalt segades podiseda kuni kaste on paksem, maitsesta soola ja pipraga, ja ongi valmis!

Serveeri värskete keedukartulite või näiteks tatraga.

Kas kassid võivad kanepit teha?

Hoiatus: kassijutt!

Eelmisel nädalal sain kätte oma CBD Vibe kassidele mõeldud kanepiõli, mõtlesin et jagan oma esimesi kogemusi.

Põhjus, miks ma üldse need tilgad tellida otsustasin, on selles, et nagu ma eelnevalt rääkinud olen siis meil on kolm kiisut, aga üks preili otsustas tagantjärgi stressama hakata ja tekkis probleem mööbli märgistamisega. Õnneks, ÕNNEKS oleme me seni kõik pissi igalt poolt välja saanud pesta *ptüi ptüi ptüi*, aga probleem on siiski suur ja minu süda nii valutab oma pisikese pärast. Feliway Friends küll hoiab suhted enam-vähem korras, kuid Luna on ikkagi kuidagi nähtavalt pinges ja mures. Samuti käisin oma murega loomakliinikus, kus mulle teenindaja lahkelt ütles midagi stiilis “palju õnne et kolmanda kassi võtsite, su kassil on käitumishäire ja seda juba ei ravi”. Hästi lohutav! See kliinik meil kodu juures on üldse hästi huvitava suhtumisega välja paistnud – Nurruberti võttes rõhutati, et Kiti sureb tõenäoliselt varsti ära, kas vaktsiinist või siis stressist seoses uue kassiga. Mai tea nagu, tundub seni vägagi elus ja terve.

Igatahes, teema juurde tagasi tulles, siis hakkasin tilku andma eelmise nädala teisipäeval, maksimum annus ehk 3 korda päevas 2 tilka. Nagu pildilt näha, siis oli vist päris huvitav olla.. 😀 Luna oli kohe samal õhtul silmnähtavalt chill ja panin isegi rõõmupisara, kui ta Nurruberdil üks õhtu oma pead lakkuda lasi, ülinunnu! Tilku saime esimesed päevad ilusti ilma sõjata antud, aga reede õhtul oli kiisu kuidagi hästi solvunud ja ei tahtnud enam ennast mulle kätte anda.

Aga siis reedel pärast suure sõjaga tilkade suhu surumist lõi mulle järsku pähe, et appi, kui palju sellest pipetist üldse seda õli tuleb, ma ei tea ju? Ma olin lihtsalt surunud iga kord seda kaks korda Lunale suhu ja tegelikult polnud aimugi, mis survega see sealt pudelist välja tuleb. Läksin siis kraanikausi kohale ja tegin umbes sama liigutuse, nagu ma tavaliselt teeksin. Ma pidin südari saama, sest sellest pipetivajutusest tuli kindlasti rohkem kui 1 tilk. Ma ei imestaks, kui üle 10 tilga isegi. Muidugi ma ehmusin täiega ja hakkasin kohe googeldama, et kas CBD-st on võimalik kassidel üledoosi saada. 😀 (vastus on et pmst ei, lihtsalt ülirahulikuks võib muutuda)

Ja umbes samal hetkel, kui ma voodisse viskasin, tuli Luna minu kõrvale ja soristas mulle teki peale, ise jumala rahulikult mulle silma vaadates. Ma ikka ehmatasin päris korralikult ära ja ta ise vist ka. Okei, viskasin tekid-linad pessu ja elasime edasi. Nädalavahetusel ta juba jooksis mul eest ära ja paistis väga solvunud ja ettevaatlik. Aga mul oli kratist haaramise võte juba nii hästi käes, et suutsin talle ilma vaevata iga kord need tilgad ilma suurema kakluseta siiski ära anda. Pipetti pigistasin edaspidi muidugi nõrgemalt. Aga pühapäeva õhtul vahetult pärast tilkade andmist oli voodi ühest kohast täiesti läbimärg. Kusjuures ei haisenud, aga oli lihtsalt täiesti märg. Mul on selline tunne, et ta hakkas mulle kättemaksuks voodisse pissima. Ma igatahes lõpetasin hetkel Lunale tilkade andmise ja proovime nüüd suhteid taastada ja ära leppida. Seda on nii hirmus vaadata, kuidas ta mind pelgab ja mööda seinu jookseb, et ma teda krabada ei saaks. 🙁

Samas, võin öelda, et ma olen selle paari päeva jooksul jätnud Luna lemmiku märgistamisobjekti ehk ühe diivanipadja välja, ja selle peale pole mitte kordagi pissitud! Nii et ma nüüd ei teagi.. Ma vaatan, kui meie vahel jälle usaldus tekib, et äkki siis proovin uuesti ja üritan kuidagi paremini kontrollida tilkade arvu.

Kas kellelgi on kogemusi lemmikloomadele CBD andmisega? Tahaksin väga teie kogemusi kuulda, võite mulle näiteks FB-sse kirjutada oma kogemustest!

RETSEPT: Taimne makaronisalat

Ma ei tea kuidas teiega on, aga ma olen täielik salatifänn. Mulle nii meeldib pühade ajal teha terve suure potitäie salatit ja siis mitu päeva ainult sellest toituda. Puhkuse viimane nädal on ju piisavalt püha, et selleks puhuks üks makaronisalat teha, onju?

Kogused on nagu ikka sellised, et vajadusel kogu külale jätkuks. Kuna makaronisalatiga on suht raske mööda panna, siis võib muidugi kõiki koostisosasid, koguseid ja vahekordi oma maitse järgi muuta.

Ma arvan et selle toidu teeb eriti maitsvaks just see nisujahust taimne vorst, mida saab Selverist ja soodushind on hetkel kuskil 3.49€ (tavahind euro võrra kallim). Ta on selline paprikane ja hästi maitsev, meenutab äkki suitsuvorsti? Sellest on nii palju aega möödas, kui ma viimati päris vorsti sõin, aga mu kass küll aru ei saanud, et vegan värki pakkusin, sõi kõik ära, mis ette andsin. 😀 Aga siia sobiks sama hästi ka näiteks Bon Soya grillvorst.

Paprika, mais, sibul ja marineeritud minikurk muudavad salati ekstra krõmpsuvaks ja mõnusaks. Sibul on mul täielik lemmik, nii et see salat on üsna sibulane. Kui sulle sibul väga ei istu, siis võid selle vabalt välja jätta. Minul oli praegu kodus ainult see imeliku kujuga grillpaprika, aga tavaline punane paprika on tegelikult ideaalne.

Kastme osas on lõputult variante. Kuna ma ise olen harjunud majoneesi sekka midagi lahjemat ka segama, siis see kord oli mul käepärast Oatly jogurt, mis sobis sinepi ja veganmajoneesiga väga hästi kokku. Sama hästi sobiksid jogurti asemel ka näiteks Oatly hapukooreasendaja või köögikoor.
Kui vegan koostis ei ole oluline, siis soovitan seda salatit proovida Hellmann’s Light majoneesi ja 10% hapukoorega, nii saab ka imemaitsev.

Koostisosad:
Väiksed makaronid, pool pakki
Paprika, 1tk
Sibul, pool suurt või üks väike
Minikurk, 1 purk
Konservmais, 1 purk
Taimne vorst
Sool, pipar

Kaste:
Majonees, ~400g
Jogurt või hapukoore asendaja, ~300g
Mahe sinep, vastavalt maitsele (võib ära jätta)

Valmistamine:
Keeda makaronid soolases vees ja kurna külma veega. Lõika koostisosad väikesteks tükkideks, sega kõik omavahel kokku ja lase enne serveerimist paar tundi külmkapis seista. Maitsesta soola ja pipraga.

Appi, ma olen õppimisest sõltuvuses

Kõigepealt tahaks mainida, et jah, ma tean, et siin on reklaamid. Palun öelge, kui see väga jube ja häiriv on, vaatan mis teha annab. Mind ennast teiste blogides reklaamid ei häiri üldse, need saab vabalt kinni panna ja tore ju, kui keegi oma hobiga natuke taskuraha teenib.

Aa ja kes tahab minu tegemistel silma peal hoida, siis nüüd on mu blogil oma FB leheke ka!

Tulles postituse teema juurde, siis tahan täna rääkida sellest, mis minust sügisel saab. Bakakraad informaatikas on nüüdseks kuu aega taskus olnud, ja ma olin täiesti kindel, et mitte mingit edasiõppimist ei tule, ma lihtsalt ei jaksa enam. Mõtlesin hoopis minna kulmukoolitusele (ja võibolla ka meigikursusele) ja hakata hobikorras kulmutädiks/MUA-ks, sest no vist kõik ju teavad, kuiii hea meelega ma ennast ja sõbrannasid mukin ja kulme tuunin.

Aga juuni lõpus hakkas juba päris sügelema, et tahaaaaks ju edasi õppida ikkagi. Ja magistrikraadi. Kasvõi proovida. Tingimuseks oli minu jaoks see, et saaksin enam-vähem täiskohaga tööl edasi käia ja eriala oleks ikkagi IT-valdkonnas aga mitte otseselt progemine. Õigus (eriti IT õigus) oleks ka lahe olnud, aga selle magistri jaoks peab siiski olema kas õiguse baka olemas või teatud hulk õiguse aineid läbitud. Seega oli mul kaks valikut TTÜ-s – Tervishoiutehnoloogia ja Infosüsteemide analüüs ja kavandamine. Esimene neist on päevaõpe ning teine õhtune, nii et valik saigi tehtud teise kasuks. Käisin katsetel ära ja tänase seisuga olengi vastu võetud ja septembris hakkab trall pihta. Kusjuures see on vana IT kolledži õppekava, nii et säh sulle IT Kolledž, kes sa mind pärast gümnaasiumi enda vääriliseks ei pidanud!

Ma ei ole endale see kord suuri eesmärke seadnud, vaid plaanin käia koolis täpselt seni, kuni see minu töö- ja eraelu oluliselt ei sega ja kui see lõpeb magistrikraadiga, siis on ju eriti äge!

Õnneks olen veel nii noor, et mul on maa ja ilm aega meiki ja kulme ja jumal teab mida veel õppida. Ma poleks kunagi uskunud, et mina, täielik laiskloom, ei suuda nüüd tegutsemist ja õppimist lõpetada. Elu üllatab ja mina üllatan ennast ka kogu aeg!

Miks ma enam vegan ei ole?

Minu tuttavad ja insta sõbrad ilmselt teavad, et ma olin mõnda aega tagasi vegan ja mul on endiselt olemas aktiivne toiduinsta @plantbasedhelen. Hiljuti sain sinna DM-i, et miks ma esinen veganina, kui ma tegelikult ju ei ole? Ma olen ise ka vahepeal mõelnud, et äkki ma tõesti jätan sellise mulje. Mõtlesingi täna siis natuke seda teemat rohkem avada.

Mulle tundub, et minu esimene samm taimetoidu teekonnal oli minu jaoks see, kui ma proovisin kunagi ise kopralihast praadi teha. Ma ei unusta kunagi, mis tunne mul oli, kui ma verd välja keetsin ja seda vaest kobrast ahjus küpsetasin.. 😀 See tundus lihtsalt nii vale minu jaoks. Umbes sellest ajast hakkasingi valima rohkem taimseid alternatiive ja kuskil 2016. aasta alguses loobusin päeva pealt lihast, kalast ja piimatoodetest. Kopp sai ette sellest, et koguaeg pärast sööki uni oli. Eriti märkasin seda ülikoolis – kui ma sõin lihaga prae, siis pidin loengus magama jääma, aga kui valisin midagi taimetoiduosast, siis seda unekat nagu ei tekkinud. Ja noh, muidugi loomadest oli ka megakahju. Novembris 2016, vegankuu raames läksin 100% taimetoidu peale üle.

Pluss mu näonahk oli halvemaks läinud ja kahtlustasin selles piimatooteid. Aga juhtus hoopis see, et nägu läks veel hullemaks ja ma hakkasin kaalus juurde võtma! Ma muidugi vaatasin hästi palju igasuguseid vegan Youtubereid ja mulle tundus veganlus nagu mingi imedieet, et sööd aina taimset ja kaal langeb, tervisehädad kaovad jne. Aga ilmselgelt see ei toimi, kui sa sööd vegan junki ja trenni ei tee.. Oh well 😀

Minu puhul oli veganlus sellel eluetapil hästi lihtne ja loogiline, sest ma töötasin kesklinnas ja sain iga päev käia ükskõik millises toidupoes või toidukohas ja muretsesin niikuinii kõik oma toidud alati ise. See toimis. Aga näonahk ikka lappas. Mingi hetk avastasin, et soja tekitab seda. Tänaseks ma olen 100% kindel, et asi on sojas – nii kui ma seda hoolega väldin, on mu näonahk täiesti normaalne ja kohe, kui mingi sojalihawrapi vms söön, olen jälle alguses tagasi.

Kuskil 2017. aasta sügisel, umbes sellel ajal kui ma tööd vahetasin, tekkis mul täiesti väljakannatamatu kalaisu, ja ma otsustasin sellele järele anda. Tundus kuidagi loomulik pakkuda oma kehale seda, mida ta mult palub. Samuti tõin oma menüüsse tagasi muna- ja piimatooted, kuna ma ei töötanud enam kesklinnas ja ei valmistanud enam endale kolm korda päevas ise toitu, seega kontroll oma toidulaua üle kadus. Ja kui on valida kas süüa midagi sojaga ja saada räme akne, või suruda oma veganlus alla ja süüa natuke juustu või kala, siis tõenäoliselt valiks enamik naisi teise variandi.. Algul oli veits imelik, ja osadel toitudel oli lehma maitse juures, aga see läks suht ruttu üle.

Teine teema, millest ma tahaksin rääkida, on vegangrupid. Ma olin nendes üsna aktiivne ja mind ajasid teised veganid ja vegandraamad niiii närvi. Ma olin ise ka muutunud täielikuks veganmendiks. Ma nautisin seda, kui sai vegangrupis kellelegi ära panna. Seda on nii piinlik öelda, aga noh, vähemalt olen aus. 😀 Ma olen hästi emotsionaalne inimene ja ma naudin igasuguseid draamasid, seega jah, vegangrupp võttis päris palju aega mu elust. Aga samas see ei andnud mitte midagi juurde mu elule, ainult vihasemaks tegi.

Samas, praegu ma olen ainult Jah, see on vegan! grupis ja sellest on vist saanud hoopiski veganlusele vastandumise grupp. Õudne, iga teema all tulevad mingid Meditsiinimeediumi vennad välja. Või siis “okkk, kui sa nii vegan oled siis miks sa otsid vorstile või kalale asendustoodet???” Nagu PLEASE. 😀 Sa oled VEGAN GRUPIS. Mitte Meditsiinimeediumi või veganite vihkajate grupis. See ajab nii kettasse, uhhh. Aga see vist mingi üldine FB gruppide värk, et sinna koguneb igasuguseid ja just see vähem intelligentne osa vahutab täiega. Mu lemmik oli see, kui ma hiljuti postitasin kahest uuest vegan kartulisalatist vegangruppi, ja sain põmst veel sõimata ka, et koostisosade listist pilti ei teinud, sest armsad veganid ei suutnud uskuda, et päriselt ka vegantoodetega tegu on. Nagu palun, rahunege maha.

Ma ise tunnen ka, et ma olin veganina maailma ja inimeste peale hästi vihane. Ja ma pidin koguaeg inimestega veganlusest rääkima ja miljonile küsimusele vastama. See oli nii häiriv, sest keegi ei lähe ju tavatoitujalt küsima, et kle, miks sa vorsti sööd? Mulle tundub, et sel hetkel kui ma lõpetasin selle veganluse obsessimise, sain ma vana hea Heleni tagasi ja elu oli palju lõbusam ja rõõmsam jälle. Seega tundub, et veganlus ei ole igaühele sobiv siiski.

Tänasel päeval söön ma pmst kõike, kus ei ole liha sees. Nii et kui te näete mind kuskil krevette või lõhe nautimas, siis palun ärge kreepsu saage. Küll aga on minu toiduinsta jätkuvalt ainult vegantoitudele ja -toodetele pühendatud ja nii see ilmselt jääbki. Minu südames on alati veganlusel eriline koht alles ja ma proovin seda läbi oma toiduinsta vaikselt siis väljendada. Küll aga proovin ma vegan aktivismist ja vegangruppidest (üleüldse FB gruppidest) võõõõimalikult kaugele hoida, sest see lihtsalt ei ole minu vaimsele tervisele hea. Küll aga siia blogisse olen plaaninud postitada nii vege- kui veganretsepte.

PS! Mind ei häiri, kui teised inimesed minu ümber liha söövad, see on nende endi valik ja ma hinges lihtsalt loodan, et tulevikus söövad kõik inimesed natuke rohkem taimset. 🙂 💕

Puhkus!

Appi, mul hakkas puhkus! Kolm nädalat! Puhkasin viimati nii pikalt vist siis, kui ma veel gümnaasiumis käisin. 😀

Muidugi põhiküsimus – kas ilma on? Mul on selline tunne, et sellega läheb hästi, sest juba täna oli õues niiii soe.

Meil Hendrikuga on täielikuks puhkusetraditsiooniks on saanud Karu Talu šokolaadipoes käia – see on lihtsalt nii imelikel aegadel avatud, et pmst ainus lootus sinna sattuda on puhkuse ajal. Kindlasti on plaanis külastada mõnda uut veganrestorani, neid on ju niii palju järsku – Tru Kitchen, Elujanu, Plant, V-s on ka uus menüü vist?

Juba homme läheme Võrru Kristina juurde, ma ei jõua ära oodata ta kassidega kohtumist! Kristina minu kassidega juba sai EBA järgselt öö veeta. 😀 Muidugi tahaks Võrus peale kasside veel väga ka Sulbi kohvikut ja ta talu näha – niiii põnev! Nii uhke tunne, et mul selline äge tegus sõbranna on.

Sealt edasi liigume V-spasse (täielik lemmar!) ja tahaks Tartus ka mingeid huvitavaid söögikohti avastada – Tartlased, kus oleks head taimetoitu (ei pea tingimata vegan olema)?

Siis on veel tulemas I Land Sound ja Beach Grind. Ma juba praegu tunnen seda, kuidas ma I Landi viimasel päeval suren ja kahetsen, aga äkki peab siis joogiga piiri veits. 😀 Me võtsime seal Glämpingu majutuse, see tundub hästi põnev. Loodan et pesta ikka saab normaalselt, linnainimeste mured. 😀

See glämping näeb välja, nagu Bridget Jonesi beebifilmis. 😀 Pilt on pärit Glämping Club lehelt

Ja siis veel tahaks hästi palju rannas olla, ujuda ja spaades vedeleda. Aa ja trenni tahaks ka ikka paar korda sattuda, näiteks täna käisin! Pärast seljavigastust olen seljaga megaettevaatlik ja iga teistsuguse tunde peale seljas poeb juba hirm naha vahele. Aga ma tean, et kui ma ei treeni oma selga, siis on tõenäosus uueks vigastuseks veel suurem.

Ja muidugi on plaanis hästi palju Simsi mängida. 😀 Sellega ma juba tegin nädalavahetusel algust, no minge pekki kui mõnus see ikka on. 😀 Ja noh, nii muuseas plaanin TTÜ-sse magistrisse ka kandideerida, no big deal..

Kuidas me endale ootamatult parima sõbra saime ehk meie kogemus MTÜ Kasside Turvakoduga

Täna tuleb juttu sellest, kuidas me ametlikult crazy cat familyks hakkasime ja omale kolmanda kassi võtsime.

Ma olen terve elu olnud täiesti hull kasside järgi ja kuigi ma noorena pidasin papagoisid ja hamstreid, siis pubekana jõudsin ringiga tagasi kasside juurde ja meie perre tuli Kiti. Mul oli alati soov vähemalt üks kass juurde võtta ja kohe pärast omaette kolimist liitus meie perega Luna. Kiti on meil muidu kartlik ja äkiline kass, aga Lunaga leiti kiirelt ühine keel ja saadi suuuurteks sõpradeks.

View this post on Instagram

Nunnupallid #cats

A post shared by Helen🐰 (@helenpuhu) on

Nii me siis õnnelikult kolmekesi elasime, kuni meie perega liitus minu elukaaslane, kes on vist veel hullem kassiinimene kui mina (kuidas see üldse võimalik on?). Peika, olles kogu elu kokku puutunud isaste kassidega, hakkas mind kergelt survestama et me võiks ikka mõne poisi ka majja tuua. Kusjuures temal on kogemusi ainult tõukassidega, ja oli veendunud, et meie tulevane kass peab samuti olema kuskilt uhkest kasvandusest pärit. See aga minu eetikaga kokku ei sobinud. Pidasime palju läbirääkimisi aga jõudsime alati järeldusele, et laseme ikka Kitil oma elu ära elada ja alles siis mõtleme uuele kassile. Nimelt on Kiti viimaste aastate jooksul võidelnud piimanäärmekasvajaga. Ta on küll tänasel päeval täie tervise juures aga muutunud veel rohkem ettevaatlikuks, Lunaga ei suhtle juba aastaid. 🙁 

Selle aasta veebruaris nägin ma uudiseid lapates, et MTÜ Kasside Turvakodu toiduvarud on otsakorral ja paluti heade inimeste annetusi toidu näol. Läksimegi siis toitu viima ja kiisudega mängima. Mina olin ühe korra varem ka seal kassitoas käinud aga elukaaslase jaoks oli täiesti uus kogemus. Kohe turvakodu ukse peal tuli meid tervitama suurt kasvu must kassipoiss, kes meid siis sujuvalt terve külastuse aja sebis. Hendrik oli kohe nagu “Heleeeen??”, mina aga jäin oma arvamusele kindlaks – ei mingit kolmandat kassi praegu… Kuni ma lugesin selle kassi kirjeldust seina pealt – Nurrubert, umbes 3 aastane ja toodud Tallinnasse Kohtla-Järve loomade varjupaigast, kus teda ootas ees eutanaasia. MIDAAA??? Kes tahaks sellist nummipalli magama panna? Ja mida nime? 😀 Üliarmas. Pluss ta oli just paar päeva varem kassitoas vabakäigule lastud.

Turvakodu kuulutuse pilt

No vaadake seda pilti, täiega totu ja armas ju!! Veel samal õhtul kirjutasin Kasside turvakodusse ja küsisin, et kas oleks üldse mõeldav kahe emase kassi kõrvale tundmatu taustaga isane võtta. Põhimõtteliselt oligi! Aga esmalt pidid meie kassid käima arstide juures ja saama kõikvõimalikud tõrjed, vaktsiinid ja muidugi kiibid. See protsess võttis aega kuskil kuu ja me ei olnud üldse kindlad, et just meie Berdi endale saame – ta oli ju selline hurmur, puges kindlasti kellelegi veel hinge. Käisime iga nädalavahetus tal turvakodus külas ja ta oli küll edaspidi kuidagi kurvameelne seal, aga siiski kuidagi tekkis see tohutu kiindumus. Selle kuu jooksul olime hästi tihedas kirjavahetuses Berdi vabatahtlikuga ning samuti kassitoas olles rääkisime teiste vabatahtlikega hästi palju, ikkagi suur otsus ja vastutus, kõik pidi olema läbi mõeldud. Samuti tellisime endale selle kassipuu, mis osutus selle täielikuks hitiks – selle raha eest on ikka väga super kvaliteet ja kassid kasutavad seda igapäevaselt.

Muidugi mõtlesime hoolikalt läbi kõik võimalikud stsenaariumid ja näiteks see loomaarst, kelle juures me vaktsineerimas käisime, oli väga negatiivselt meelestatud kui me ütlesime, et me kolmanda plaanime võtta. Ta ütles suht konkreetselt, et tõenäoliselt Kiti sureb varsti suurest stressist ära. Samuti hoiatas varjupaikade osas, et need üritavad igasuguste varjatud haigustega loomi inimestele pähe määrida. Suht hullud süümekad tekkisid mul, aga samas see arst ütles ka seda, et Kiti võib vaktsiini tüsistusesse nüüd iga hetk ära surra, nii et ma ei tea, võibolla see tal mingi kiiks lihtsalt, proovisin mitte isiklikult võtta.

Lõpuks saigi Kiti ja Luna vaktsiinide kinnistumise aeg täis ja läksime oma uuele pereliikmele järgi. Kujutate ette – Nurrubert viskas kohe kõhuli üle puuri ja pani käpaga kõigile kes puuri lähedale julgesid tulla. Ta sai vist aru, et me just teda koju viima tulime. Puuri ronis ka täitsa ise. Meie südamed sulasid.. Kodus hakkas ta lakkamatult nurruma ja pugema – ma pole kunagi näinud, et üks kass võib oma tundeid väljendada nii nagu tema seda tegi. Täielik beebi oli meil.

Esimene õhtu kodus (kuula nurru ka) 😍

Hoidsime teda esialgu magamistoas, teiste kassidega nuusutati algul ukse vahelt ja vist juba teisel päeval lasime kogu kamba kokku. Eks siin on omajagu maade jagamisi on olnud. Kiti ja Berdi suhted ei ole just roosilised, aga näiteks Lunaga võidakse vabalt musitada. Õnneks nad suudavad kõik omavahel distantsi hoida ja suuresti tänu Feliway-le oleme suutnud kodus rahu tekitada. Samuti oli ilmselt harjumise perioodil suureks abiks see, et ma sain erinevatel põhjustel neli nädalat kassidega kodus chillida ja rahu valvata.

Luna ja Nurrubert

Nurrubert on täielikult meie südamed võitnud, me kumbki elukaaslasega ei osanud ettegi kujutada, et üks kass võib nii sügavale südamesse pugeda. Ja me armastame VÄGA oma teisi kasse, lihtsalt see Berdi armastus on kuidagi next level.

Fun facts:

  • Bert armastab vett! Ta ei karda märjaks saada ja tahab võimalusel alati vee läheduses olla, ühel palaval päeval käis isegi minuga koos dushi all 😀
  • Ta jutustab KOGU AEG, tahaks nii väga teada, millest ta räägib 😀
  • Ta magas muidu üksinda elutoas, kuni üks kord oli minu ja elukaaslase patjade vahele pleed jäänud ja Bert selle endale uueks tudukohaks valis. Sellest ajast saati tuleb ta iga õhtu ilusti oma pleedi peale tuttu.
  • Kui sulepulgaga mängida ja ta seda piisavalt kaua kätte ei saa, siis ta hakkab frustratsioonist susisema 😀

Mega suured tänud Nurruberdi vabatahtlikule Küllile, kes on meid ka hiljem nõuga aidanud. Ja kui kellelgi peaks tekkima nüüd kassiisu, siis PALUN kaaluge turvakodust kassi võtmise varianti!

MTÜ Kasside Turvakodu kodu otsivaid kasse saab vaadata siit.

Oma asemel voodis 😍

Kuidas käia korraga ülikoolis ja erialasel tööl ja mitte kaotada mõistust

Ma ei olegi vist mitte kunagi isiklikku blogi pidanud, vähemalt mitte avalikku, aga mulle endale hullult meeldib blogisid lugeda. Ma ise tunnen, et mu elus juhtub koguaeg midagi põnevat/naljakat/uskumatut/imelikku ja nagu kõik mu lähedased teavad, siis ma olen täielik sitamagnet. Ja mul on ALATI mingeid lugusi rääkida. Miks mitte siis proovida neid lugusi ka teistega jagada, äkki pakub veel kellelegi meelelahutust. Kui ei proovi, siis ei saa teada, eks? Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see et ma saan vanemaks ja kõik head storyd lähevad meelest.. sellest oleks küll kahju.

Aga täna otsustasin natuke kirjutada oma ülikooli kogemusest. Lõpetasin just Tallinna Ülikooli informaatika eriala ja töötan juba üle kolme aasta IT-s, frontend arendajana. Ma olen n i i rahul oma töö ja valitud erialaga, kuigi see, et mina võiksin arendajana töötada, tundus esialgu täiesti võimatu. Kui see blogipostitus annab kasvõi ühele inimesele julgust valida oma unistuste eriala, mis esialgu tundub hirmutav, siis on minu ülesanne täidetud.

Kõigepealt backstory. Kui ma gümnaasiumi erialasid valisin, siis tahtsin minna multimeedia klassi, kuid mind ei võetud vastu. Mida üks pubekas sellises olukorras teeb? Solvub hingepõhjani ja ei taha enam kunagi sellest mõelda loomulikult. Õppisin lõpuks hoopis keelesuunal, keskkooli lõpus valisin kahe eriala vahel: kas sotsioloogia või informaatika. Valikud olid tegelikult hästi piiratud, kuna ma ei hoolinud gümnaasiumis hinnetest. Alles ülikooli kandideerides sain aru, kuidas ma enda võimalused ise ära rikkusin.. IT kolledžisse mind vastu ei võetud, TTÜ-sse ei saanud isegi kandideerida, seega jäi veel lootus astuda Tallinna Ülikooli. Kuna informaatika sisseastumiseksam oli täpselt sellisel ajal, kui me pidime sõpradega Pärnusse Grind Festile sõitma ja loomulikult valis 18 aastane Helen pigem Grind Festi kui ülikooli, siis jäi järgi sotsioloogia eriala. 😀 #piinlik

Sisse ma sain ja sealt leidsin ma tegelikult megalahedad sõbrad, kuid esimese semestri keskel oli selge, et see ei ole üldse minu teema. Seega jäin ma keset talve hängima, nädalavahetustel käisin klubis tööl ja nädala sees ei teinud pmst midagi kasulikku.. Kuni ma leidsin variandi, et Polütehnikumis on olemas gümnaasiumipõhine õpe ja veebruarist algaski juba Veebispetsialisti õppekava. Polütehnikumis oli äge, aga õpetajad rõhutasid, et ülikooli oleks ka ikka tarvis minna. Ma siis pulli pärast proovisingi, aga ma sain ootamatult nii hea tulemuse katsetel, et otsustasin ikkagi sisse astuda.

Ma tegelikult kartsin täiega IT-d. Kuna ma ei ole reaalainetes kõige helgem pea ja matemaatika oli nii vaevaline, siis teadsin, et lihtne see olema ei saa. Aga ma olin julge. Ma teadsin, et kaotada pole midagi. Ülikoolis oli nii äge, eriala oli nii õige. Kuna mul on veits pikad juhtmed siis Polütehnikumis õpetatu oli minu jaoks üsna segane, aga ülikoolis sai esimeste nädalatega suur pilt kokku – kõik teadmised, mis ma seni olin omandanud meikisid senssi ja pusle läks kokku. See tunne oli nii äge!

Kohe sügisel läksin oma esimesele IT-alasele töövestlusele – ma küll sain selle koha, aga seal ei olnud mul konkreetset rolli või ametit. Mul endal ei olnud ka üldse ootusi, kuna kõik oli nii uus ja hirmutav. Seal pidin ma näiteks tooteid sisestama ning lõpuks usaldati mulle üks WordPressi projekt, kus mina olin siis projektijuht-koolitaja-arendaja. See oli hästi äge kogemus ja andis mulle julgust, et teha järgmine samm.

Kevadel sain ma oma esimese PÄRIS töökoha frontend arendajana. Ma olen ülitänulik tööandjale, kes oli nõus mulle natuke taskuraha maksma ja mind välja koolitama – juba esimene projekt oli päris koduleht ja sealt edasi läkski kõik hästi loomulikult. Töötasin seal firmas kokku natuke üle pooleteise aasta. 

Ülikooli kolmanda aasta algul vahetasin ma töökohta (siinkohal väärib mainimist, et praeguse töökoha sain ma tänu korralikule LinkedIn kontole) ja hakkas aina rohkem selgeks saama, et nominaaliga ma ülikooli ei lõpeta. Kolmanda aasta lõpus hakkasid tulema arved, kuna ma jäin ettenähtud normist maha ja ei sooritanud nii palju aineid kui oleks pidanud. Esimene arve oli tagasihoidlik 30 euri, ja kõige suurem oli eelviimasel semestril 370. Kokku läks mulle see neljas aasta maksma 750 euri. Aga ma ei kahetse absoluutselt. 

Okei, proovin nüüd enda kogemusest lähtudes kirja panna paar tähelepanekut ja soovitust.

Tee asju omas tempos

Tahaks rõhutada, et see on täiega okei kui sa jääd ülikoolis teistest veits maha ja teed asju omas tempos. Vähemalt Tallinna Ülikoolis saab igat ainet kuulata ka järgnevatel semestritel, lihtsalt siis ei ole seal sinu kursakaid. Ma ise panin alati töö ülikoolist veits ettepoole, kuna töö on lõppude lõpuks see, mis leiva lauale toob ja kus ma päriselt erialaselt arenen. 

Aja planeerimine

Hästi oluline on ülikooli ja töö kombineerimisel hea aja planeerimine. Mina näiteks kirjutasin iga semestri algul välja võimalikud õppeainete kombinatsioonid ja tunniplaanid ning arvutasin, kui palju ma suudaksin selle kõrvalt tööl käia. Üritasin alati ained panna kas võimalikult hommiku või õhtu poole ja kindlasti vältida auke keset päeva. Minu eesmärk oli käia tööl 0.75 kohaga ehk 30 tundi nädalas. Proovisin alati pressida enamus ained ühele päevale ning lisaks veel mõnel päeval käia kas mõnes hommikuses või õhtuses tunnis. 

Ära stressa hinnete pärast

See on vist põhiline asi, mis mind mõistuse juures hoidis. Kui oligi mingi eriti nõme aine, siis üritasin selle lihtsalt minimaalse vaevaga läbi saada. Tuli küll ette mõni breakdown ja stressirohkeid hetki, aga lõppude lõpuks sai kõik tehtud, mõnda ainet kuulasin mitu korda ka.

Proovi võtta õppeaineid, mis sind päriselt huvitavad

Kuna ülikoolis on vajalik võtta ka mõned vaba- ja üldained, siis tasub alati lähtuda oma isiklikust huvist – kool muutub palju lõbusamaks kohaks, kui sa kuulad seal midagi, mis sind päriselt elevile ajab, ka siis kui tööl on stressirohked ajad. Mina valisin näiteks Etoloogia (seda luges Aleksei Turovski!), kus räägiti loomadest ja eksamiks oli ühe vabalt valitud looma kohta ettekanne (nüüd ma tean, mis häält laiskloomad paarilist otsides teevad!! 😀 ), sotsiaalpsühholoogia, ja Portugali keele. Viimane oli mul eriline lemmar, pidi küll kaks korda nädalas päris mahukaid kodutöösid tegema, aga see oli niii põnev ja lõbus! 

Alusta lõputöö kirjutamist mõistlikul ajal

Mul endal oli lisaks bakatööle veel ka seminaritöö, mis oma mahu poolest oli pool bakatööst. Mul oli probleeme juhendajaga (teda oli raske kätte saada) ja ma üldseee ei viitsinud, ja nii mul jäidki mõlemad tööd neljanda aasta kevadesse. Üldse ei soovita! Ma olin märtsi lõpuks seminaritööst nii stressis, et sain ühel hommikul kassivetsu koristamiseks kummardades väga rõveda seljavigastuse, mis pani mind kaheks nädalaks haiguslehele. Nii et nüüd oli mul tarvis lisaks koolitööde kirjutamisele veel mööda arste ja teraapiaid joosta ja taastuda. Esimene nädal läks täiesti raisku, sest retsepti valuvaigisti ajas mul südame pahaks ja ma keskendusin sellele, et ma ei oksendaks. 😀 Teisel nädalal juba suutsin end kokku võtta ja seminaritöö ära lõpetada ja esitada. See, mis sealt kokku tuli, oli ikka mega lappes, aga tehtud ta sai. Õnneks on mul vedanud tööandjaga ja ma olin eelnevalt oma aega planeerinud, nii et ma jõudsin siiski bakatöö õigeks ajaks tehtud.

Kasuta õppepuhkust 

Üks asi, millest võibolla liiga vähe räägitakse, on õppepuhkus. Kas sa teadsid, et aastas on võimalik kuni 30 päeva võtta õppepuhkust? Sellest 20 päeva on tasustatud (keskmine kalendripäevatasu) ning 10 päeva tasustamata. Samuti on lõputöö kirjutamiseks võimalik võtta veel 15 lisa õppepuhkuse päeva, mis on tasustatud töötasu alammäära ulatuses. Puhkust saab võtta 1 päeva kaupa.

Ma ise ole üsna tagasihoidlikult ja vastavalt vajadusele seda võimalust kasutanud, näiteks võtnud vabaks kaks päeva enne eriti kirvest eksamit. Viimasel semestril lõputöö kirjutamiseks kombineerisin nii, et üks nädal oli õppepuhkust ja teine nädal põhipuhkust. 

Saingi vist nüüd kõik põhilised asjad kirja, mida ma öelda tahtsin. Ma nii väga loodan, et see postitus oli natukenegi kasulik või huvitav lugeda. Tahaksin väga kuulda ka teie kogemusi – kas teie jaoks tundub kõrgharidus vajalik? Kas te olete õppinud ja samal ajal karjääri teinud või pigem keskendusite õpingutele?

Overnight oats ehk üleöö kaerahelbed

Siin on minu lemmik üleöö kaerahelveste retsept, mida jagasin aasta alguses ka portaalis bioneer.ee

KOOSTISOSAD
60g täistera kaerahelbed
170ml taimne piim (mina kasutasin Alpro Cashew)
10g supertoidupulber (mina kasutasin Be More BE FIT segu)
10g agaavisiirup

VALMISTAMISE JUHEND
Sega omavahel koostisosad ja hoia üleöö külmkapis.

Kõiki koostisosasi peale kaerahelveste ja taimse piima võib julgelt vahetada, soovitan proovida erinevaid kombosid. Väga maitsev tuleb ka näiteks banaani ja maapähklivõiga, banaani kasutades jätaksin agaavisiirupi ära.

Toiteväärtus (ilma lisanditeta):
331kcal
süsivesikuid 51g
rasva 7.5g
valku 13.9g

Carrot lox ehk suitsuporgand

Siin on üks minu lemmikretsepte, mis maitseb minu kogemuse põhjal absoluutselt kõigile! Ma üritan alati selle võrdluse soolalõhega välja toomata jätta, aga enamasti küsitakse ise, et kas päriselt pole lõhe või?

Minu lemmik on see koos saia, taimse toorjuustu (nt Oatly) ja tilliga.

Ajakulu: Küpsetusaeg 1.5h + marineerimisaeg (vähemalt paar tundi)

Koostisosad:
4 suurt porgandit
1 pakk jämedat meresoola
2 tl vedelat suitsu (liquid smoke)
1 tl valge veini äädikat
1 spl õli

Valmistamine:
Soojenda ahi 190 kraadini. Pane ahjuvormi põhja meresoola ja aseta neli porgandit sinna peale. Kata üleni soolaga. Küpseta 1.5h. Kui aeg täis, lase porganditel veidi maha jahtuda ja koori need. Lõika noaga ribad. Kombineeri vedelast suitsust, valge veini äädikast ning õlist marinaad ja sega porganditega kokku. Pane külmkappi vähemalt paariks tunniks marineeruma, ideaalis võiks marineeruda vähemalt üleöö. Serveeri näiteks saia, taimse toorjuustu ning tilliga.