Kas keegi teab kedagi, kes püramiidskeemiga rikkaks on saanud?

Mul oli täna nii hea vestlus Instagramis, et ma lihtsalt ei suuda seda jagamata jätta. Mind on alati huvitanud püramiidskeemide teema, sest nagu.. kes on nii loll, et ikka veel usub neid? 😀 Tänaseks juba eeldaksin, et kõik ullikesed on oma vitsad kätte saanud, võlad makstud ja inimesed ei ole enam nii totud, et sellise asjaga kaasa minna. Aga noup! Instasse on tekkinud täiesti eraldi liik noori tüdrukuid, neid kõiki ühendab sõna “enterpreneur” bios. Üks selline kirjutas mulle üleeile Instas.

Mul jäi alguses see võtmesõna ta profiilil täiesti märkamata ja olin veits põnevil juba, et issand, äkki tahab sõbrannaks hakata? Nii äge ju, sõbrannasi ei ole küll kunagi liiga palju. Aga pärast seda, kui ta mind hängima jättis, näitasin paarile sõbrannale seda kirja ja tuli välja, et üks neist sai täpselt sama kirja sellelt neiult, tema oli juba ka edasi jõudnud vestelda. Ei läinud palju aega, kui juba saingi täpselt sama copy-paste ettepaneku.

Ma olin kohe nagu oooh, this is gonna be gooood. Cashback world. Mind polegi kunagi kuhugi vist püramiini värvata üritatud. No USA-sse raamatumüüjaks on, see pole küll püramiid, aga nende värbajatega pidin ma ülikooli ajal päris palju jaurama (tänks vanad tuttavad, kes te mind tanki panite!). Kuna mul parasjagu midagi targemat teha ei olnud, ja ma olin sellele teemale juba mõelnud (sõbrannalt sain ju vastuse juba varem teada), siis otsustasin vestlusesse laskuda. Ja ma ei pidanud pettuma.. lugege ise 😀

Kuidas teha kindlaks, et tegemist on püramiidskeemiga? Kui sa küsid otse ja sulle vastatakse “Mis paneb sind seda arvama?” KINDLALT PÜRAMIID! Aega on niii vähe ja kirjalikult seletada on raske, aga hotellides ja kohvikutes kohtumiseks leiab ikka aja.

Ma ei teagi tegelt, kas see on rohkem kurb või naljakas, et keegi ikka veel usub püramiidis rikkaks saamisesse. Pliks on “päris pikalt seda projekti arendanud”, “projekt on arenemas massilisel kiirusel”, aga sisse toob kogu see hustle ainult paar sotti kuus? Ma olen suht üllatunud, et ta üldse sellele küsimusele vastas. Ja keegi on veel suutnud talle pähe määrida, et see sissetulek on passiivne. Ooooomaigaad, andke abi! See “tööl käimine” tundub vist tänapäeval jah nii kohutav asi, et pigem määrida paari soti eest kuus instas võõrastele cashback worldi pähe. 😀

Lähengi nüüd otsin YouTube’ist püramiidskeemis osalenute kogemuslugusid. 😀 Rääkige kaasa, kas teie teate kedagi, kes päriselt sellise asjaga raha teenib/teeninud on?

Eesmärkidest ja nende täitmisest

Mõtlesin tagasi vaadata oma 1. septembri postitusele ja teha update, et kuidas mul nende eesmärkide täitmisega siis läinud on.

Mul on selleks “õppeaastaks” hoopis ägedamad plaanid, mis loodetavasti toidavad ka hinge ja vaimu. Minu väike (realistlik) list soovidest, mida tahan sellel sügisel/talvel täita:

  • toiduinstaga tegeleda ja sisu toota, taimetoitu promoda
  • minna kulmukoolitusele
  • teha kolm korda nädalas trenni (hetkel on välja tulnud!)
  • minna erialasele konverentsile
  • rohkem kasse kallistada
  • reisida
  • blogida
  • raamatuid lugeda


Kuna ma olen muidu päris laisk inimene, siis hästi mõnus on tõdeda, et ma olen tõesti enda elu muutnud. Varem olen koguaeg kooli tähtaegade pärast pinges ja kunagi päriselt oma vaba aega nautida ei saanud. Nüüd, kui mul enam kooli pole, siis olen saanud täiesti süümekateta teha õhtuti just neid asju, mis mulle väga meeldivad, ilma, et ükski kohustus kuklasse hingaks. Ja see sügis on ka tõenäoliselt esimene üle pika aja, kus mul ei ole sügismasendust – vastupidi, see pime aeg ja külma õhu lõhn tunduvad nii mõnusad, saab palju-palju küünlaid põletada ja tulukeste valgel istuda. Siinkohal mainiks ära, et Tahmamari saatis mulle proovimiseks oma õuna-kaneeli lõhnaküünla (kaanefotol), ja see on ülimõnus! Mulle nii meeldivad igasugused Eestis tehtud lõhnaküünlad ja eriti äge on, et need küünlad on blogija Merje oma enda kätega valmistanud. Soovitan soojalt! 🙂

Tulles nüüd konkreetselt eesmärkide juurde tagasi, siis olen saanud palju keskenduda oma toiduinstale ja hetkel mul on seal juba üle 700 jälgija, mis on minu jaoks niiii äge, sest mu enda eesmärk oli aasta lõpuks 600 saada. Siin muidugi mängis ka rolli see, et ma jagasin mingil hetkel oma instat FB-s vegantoidu grupis, tänu millele paljud taimetoiduhuvilised tee minu instani leidsidki. Siis on mul veel kirjas punktid et blogida ja rohkem kasse kallistada, check ja check.

Üks minu eesmärkidest oli reisida, ja selle soovi ma olen kogu täiega täitnud. Kuna ma pole oma elu jooksul eriline reisija olnud, siis on minu jaoks suht suur saavutus, et see sügis on mul neli korda välismaale asja. Näiteks septembri keskel käisime töökaaslastega Soomes Linnanmäki lõbustuspargis, mis oli ülivahva. Lõbustuspark iseenesest on juba kindla peale minek, aga kolleegidega oli eriti äge. Nädal hiljem lendasin Türki puhkama. See on nüüd see teema, millel ma vist pigem pikemalt ei peatuks, sest ma jäin seal haigeks ja ei saanud reisi täielikult nautida, millest on mega kahju. Isegi pruuniks ei saanud, sest ma olin liiga ettevaatlik ja kasutasin SPF30. 😀 Aga õnneks oli mul võimalus see kuu minipuhkus teha ja oma ema Rootsi kruiisile viia. Ja juba nädal pärast kruiisi sõidan ma nädalaks Pariisi, kus esimene osa reisist on erialane konverents ja siis ootab juba pikk nädalavahetus sõbrannaga. Ehk siis erialane konverents – check, reis – neli korda check. Ei jõua ära oodata, et Ladurée makroone proovida ja oma silmaga Eiffelit näha!

3 korda nädalas trenni on enam-vähem välja tulnud, enamasti jõuan nädalasse kaks jõutrenni mahutada ja siis vähemalt ühe korra pikemalt jalutamas käia. Hmm, mis veel.. Käisin see kuu 2 seanssi analüütilise psühhoterapeudi vastuvõtul ja see oli väga hea kogemus – pärast neid seansse olen ennast eriti imeliselt tundnud. Ega mul otseselt midagi “viga” polnudki, aga mõnikord on tervislik otsida natuke kõrvalist abi ja nõu. Nii et kui sa seda loed, ja mõtled, et sul on ka raskem hetk elus, siis ära karda abi otsida!

Mõned asjad, mis on veel endiselt vaja ära teha on rohkem raamatuid lugeda ja kulmukoolitusele ennast kirja panna. Küll jõuab! Loodan, et teil on ka sama mõnus sügis olnud. Ärge unustage D-vitamiini võtta ja tegeleda asjadega, mis teid rõõmsaks teevad. Minule näiteks pakub erilist rõõmu meigiga möllamine ja nii ma olengi igal võimalusel omale erinevaid meike teha proovinud, see on niiiii inspireeriv ja põnev!

Breketitest (enne/pärast piltidega)

Ma olen juba nii kaua võtnud hoogu, et seda postitust kirjutada, et tänaseks saan juba uhkusega öelda, et ma olen kaks nädalat breketitest vaba olnud! Sirged hambad on väiksest saati minu suur unistus olnud ja ma olen alati tundnud, kuidas minu viltused esihambad on mind ebakindlaks muutnud ja mõnes mõttes isegi tagasi hoidnud. Mind natuke isegi segab, kui inimesed targutavad, et mu hammastel ei olnud midagi viga ja ma olen imelik, et neid nii väga muuta tahtsin. Ma tean, nad ei olnud mul NII VILTUSED, aga mind ennast väga häiris, ja see ongi ju tegelikult ainus asi, mis päriselt loeb. Et ise rahul oleks.

Nii, kui ma sain normaalse töö peale, hakkasin ma hoolega käima hambaarstil ja tarkusehambaid eemaldamas, et olla valmis hammaste sirgu ajamiseks. Ma olen terve elu hambaarste kartnud aga see hirm sai ületatud ja tänaseks olen juba nii palju hambaarstitoolis olnud, et ma tean, et seal ei saa haiget ja kui ongi vastik, siis ainult korraks.

Ortodondi leidsin ma kiirelt endale läbi õnneliku juhuse, nimelt kirjutasin Unimedi oma sooviga, ja nad vastasid mulle, et arst tegelikult hetkel uusi patsiente ei võta, aga kuna ma olin kunagi 11-aastasena visiidil käinud, siis olingi niiöelda patsient seal juba. Minu esimesest kontaktist Unimediga kuni breketite paigalduseni läks natuke üle kuu aja. Breketid paigaldati eelmise aasta maikuu lõpus. Ma tegelikult ise soovisin Invisalign kapesid, aga minu hambumuse jaoks need kahjuks ei sobinud.

Enne breketite saamist lugesin läbi breketiblogi, hästi lahe oli samastuda ning teada, mida veel sellelt teekonnalt oodata võib. Seda blogi sirvisin põhimõtteliselt iga kord, kui hammastega midagi uut ette tuli või mingi muutus ees ootas.

Esimesed kuud breketeid kandes tundsin ennast nagu täielik sookoll, lisaks niigi viltustele hammastele oli veel hunnik rauda ka seal kõige otsas, päris ebamugav oli. Aga juba augusti keskel ehk kolmandal kuul olid mu hambad minu silma jaoks juba sirged. Eriti uskumatu oli see, et alumised hambad läksid pingul traadi all juba nädalaga ilusti ritta. Üldiselt olin pärast traatide vahetusi päev-paar vedela toidu peal, kuna hambad olid megatundlikud. Mõnikord oli valu isegi nii hull, et pidin valuvaigisteid võtma. Kuskil poole ravi pealt pidin ka elastikuid kandma hakkama, ja need metallist nagad, mis nende jaoks paigaldati, tõmbasid mul nii mõnigi kord suu seest täiesti lõhki. Aga muidu oli täiesti talutav kogu see protsess.

Kusjuures asi, mis mulle suht üllatusena tuli, oli see, et ortodont kirjutas saatekirja tarkusehammaste eemaldamiseks, ehk siis ma maksin kahe hamba tõmbamise eest ainult visiiditasu 5 eurot. See oli päris suur võit tegelt, sest eelmise tarkusehamba eemaldamise peale läks mul kuskil kaks sotti.

19. september oli siis see kauaoodatud päev, millal ma pidin lõpuks oma uut naeratust näha saama. Kuna ma teadsin seda kuupäeva pikalt ette, siis loomulikult olin ma oma peas välja mõelnud, et see saab olema üli maagiline päev – lähen arstile, tema võtab krõps krõps breketid maha, puhastab ja siis ma olen niiiii õnnelik. Samas oli väike hirm hinges, et äkki mu hambad ei sobigi mulle või mul jääb hambavahe, mis paari viimase nädala jooksul tekkinud oli.

Breketite eemalduse päeval istusin siis ortodondi tooli ja selgus, et mul on esihammaste taga mitu pisikest hambaauku, mida minu ortodont siis seal kohe parandama hakkas (tundus, et ta ise ka imestas, et seda tegi 😀 ), sest vastasel juhul ei oleks saanud traati hammaste taha paigaldada. Selleks tunniks ajaks tõmbas ta mul esihambad veel korra nii kokku kui võimalik – meeleheitlik katse sellest koledast hambavahest vabaneda. Augud parandatud ja traadid paigaldatud, hakkas arst megakiiruga mul breketeid eemaldama ja hambaid puhastama. Kuna ta oli lisatööst päris häiritud ja aeg hakkas otsa saama, siis kraapis mul ikka igemed korralikult verele. Mul oli nii õudne seal toolis, täiesti vastupidine sellele, mis ma olin ette kujutanud. Lõpuks arst mulle peeglit ei ulatanudki, saatis mind kabinetist välja ilma hambaid näitamata.

Aga üldmulje oli väga ilus ja sain terve päeva tööl hambad laiali käia. 😀 Sain ka Essix reteineri, mis on siis läbipaistev kape, mida ma iga õhtu ööseks suhu panen, et hambad viltu tagasi ei vajuks. Aa issand, selle reteineri jaoks hammastest jäljendi võtmine oli ka nii halb, nimelt ortodondi assistent tegi liiga vedela segu, ja see suuur paks mass voolas mulle vaikselt kurku. 😀

Ja see väike hambavahe muideks jäigi alles.. Pmst see on minu hamba kujust tulenev ja selle saaks täidisega kinni ajada, aga ma veel pole otsustanud, kas see päriselt ka häirib mind või ei. Välja paistab see vahe ainult siis, kui suu on täiesti kuiv, muidu istub tatt kenasti seal hambavahes ja siis pole aru saadagi, et seal mingi auk üldse on.

Kindlasti tekkis nüüd küsimus, et palju see kõik maksis? Minul läks kokku 3500 eurot. 20% sellest pidin kohe ravi alguses ära maksma ja ülejäänud jaotati 18 kuu peale ehk siis poolteist aastat maksin iga kuu 155 euri. Kui ma oleksin valinud läbipaistvad breketid, siis oleks hinnaks tulnud 3900 eurot.
Sinna juurde siis ka tava hambaarsti arved, kuna breketeid kandes on suus hügieen kohe halvem, siis tekib tõenäoliselt ka rohkem hambaauke. Ja pärast breketite eemaldust soodapesu 65 eurot.

Breketite paigaldamise hommikul
Esimesed hetked breketitega
Nägu peeretab nüüd peas 24/7 😀

Selline see minu breketilugu siis oligi. Kui kellelgi on küsimusi või tahab oma kogemusi jagada, siis kommentaarid on väga oodatud!

Teistmoodi 1. september

Täna on esimene 1. september alates 2001. aastast, kui mul ei hakka kooliaasta. Jah, ma otsustasin, et ma siiski ei alusta magistriteed. See oleks minult eeldanud vähemalt 4 korda nädalas kell 18-21 koolis veetmist, pärast pikka tööpäeva. See ei ole inimlik ju, käia kodus ainult magamas ja muu elu ära unustada. Rääkimata sellest, et pärast tööpäeva enamasti mu aju lihtsalt ei tööta. 😀 Seega ei, mul ei ole seda magistrikraadi nii väga tarvis, et selle nimel oma isiklik elu ja tervis ohverdada. Ja ma arvan, et see on täiesti okei. Täna on mu hinges täielik rahu, teen siin seitanit ja tšillimoosi ja koristan kodu.

Mul on selleks “õppeaastaks” hoopis ägedamad plaanid, mis loodetavasti toidavad ka hinge ja vaimu. Minu väike (realistlik) list soovidest, mida tahan sellel sügisel/talvel täita:

  • toiduinstaga tegeleda ja sisu toota, taimetoitu promoda
  • minna kulmukoolitusele
  • teha kolm korda nädalas trenni (hetkel on välja tulnud!)
  • minna erialasele konverentsile
  • rohkem kasse kallistada
  • reisida
  • blogida
  • raamatuid lugeda


Kui veel natuke elust rääkida, siis juba vähem kui kolme nädala pärast saab minu aasta ja nelja kuu pikkune (väga valus!) teekond ilusa naeratuse poole läbi ja ma saan breketitest lahti! Seoses sellega mul on ka väike salaunistus olnud, et kui hambad sirged, siis proovin filmida storytime video. 😀 Mul juhtub pidevalt midagi täiesti ajuvaba ja kirjapildis on paljusid naljakaid olukordi päris raske kirjeldada, nii et kes teab, äkki teengi sügisel proovi.

Igatahes, kokkuvõtteks, ma olen hetkel niiiiii õnnelik ja hinges on suur ootusärevus, et mis nüüd edasi saama hakkab. 🙂

PS! Kaanefotol on Nurrubert koos meie elu esimese koostööga ehk Philipsi kuumaõhufritüür. Juba varsti jagan ka teiega parimaid retsepte ja ideid!

Eesti feik influenceritest

Kuulge, mis värk sellega on, et kõik eestlased järsku influencerid olla tahavad? Olen viimasel ajal rohkem Instagramis ringi vaadanud ja erinevaid blogijaid ja mitteblogijaid jälginud, ja on tekkinud nagu suur küsimus, et milleks see fassaad? Mis peab ühel inimesel elust puudu olema, mida ostetud Instagrami followid ja laigid täita saavad?

Hakkasin seda feik influenceri teemat märkama siis, kui mind, eikeegit, hakkas järsku lambist üks üsna tuntud moeblogija. Järgmine päev oli see follow läinud, siis sama ühe teise blogijaga, jälle – vastu ei follo, siis tehakse kohe tühjendus. Nagu rate aja feimimine, aga keegi otse ei julge küsida, et feimime? 😀

Eriti piinlik Instagrami konto, mille ma hiljuti välja kaevasin, on selline kus ühel #mombloggeril on 5000 followeri ja piltidel umbes 1000 like ja siis järsku ups, raha sai otsa ja uuematel piltidel ainult 30 like. 😀 Kui sa oled otsustanud feikida, siis võiksid vähemalt ju järjepidev olla?

Ja siis on need influencerid, kellel on kümnetes tuhandetes followere, ja siis hakkad neid followere huvi pärast lappama, ja järjest vaatavad sellised vastu:

Tekib nagu küsimus, et miks? Kellele? Mille jaoks? Kusjuures paljud sellised feik influencerid saavad ka koostöid ja on brändisaadikud. Nendest firmadest on päris kahju, kes oma reklaamiraha robotite peale raiskavad, sest sellised reklaamid ju ilmselgelt tegelikult raha tagasi ei too. Selline hüsteeriline influenceriks olla püüdmine on lihtsalt naljakas ja pakub minusugustele creeperitele odavat meelelahutust.

Ah, aga äkki ma olen lihtsalt kade, et mul 10K+ followeri ja swipe up’i storydes pole. 😀 Ei tegelt, ma olen väga õnnelik oma 487 sõbra üle enda instas ja 499 toiduinstas, sest kõik on ise tulnud ja väga-väga armsad, mis siis et võibolla tüdinud minu sadadest selfidest, aga ikka panevad solidaarsusest laigi!

Appi, ma olen õppimisest sõltuvuses

Kõigepealt tahaks mainida, et jah, ma tean, et siin on reklaamid. Palun öelge, kui see väga jube ja häiriv on, vaatan mis teha annab. Mind ennast teiste blogides reklaamid ei häiri üldse, need saab vabalt kinni panna ja tore ju, kui keegi oma hobiga natuke taskuraha teenib.

Aa ja kes tahab minu tegemistel silma peal hoida, siis nüüd on mu blogil oma FB leheke ka!

Tulles postituse teema juurde, siis tahan täna rääkida sellest, mis minust sügisel saab. Bakakraad informaatikas on nüüdseks kuu aega taskus olnud, ja ma olin täiesti kindel, et mitte mingit edasiõppimist ei tule, ma lihtsalt ei jaksa enam. Mõtlesin hoopis minna kulmukoolitusele (ja võibolla ka meigikursusele) ja hakata hobikorras kulmutädiks/MUA-ks, sest no vist kõik ju teavad, kuiii hea meelega ma ennast ja sõbrannasid mukin ja kulme tuunin.

Aga juuni lõpus hakkas juba päris sügelema, et tahaaaaks ju edasi õppida ikkagi. Ja magistrikraadi. Kasvõi proovida. Tingimuseks oli minu jaoks see, et saaksin enam-vähem täiskohaga tööl edasi käia ja eriala oleks ikkagi IT-valdkonnas aga mitte otseselt progemine. Õigus (eriti IT õigus) oleks ka lahe olnud, aga selle magistri jaoks peab siiski olema kas õiguse baka olemas või teatud hulk õiguse aineid läbitud. Seega oli mul kaks valikut TTÜ-s – Tervishoiutehnoloogia ja Infosüsteemide analüüs ja kavandamine. Esimene neist on päevaõpe ning teine õhtune, nii et valik saigi tehtud teise kasuks. Käisin katsetel ära ja tänase seisuga olengi vastu võetud ja septembris hakkab trall pihta. Kusjuures see on vana IT kolledži õppekava, nii et säh sulle IT Kolledž, kes sa mind pärast gümnaasiumi enda vääriliseks ei pidanud!

Ma ei ole endale see kord suuri eesmärke seadnud, vaid plaanin käia koolis täpselt seni, kuni see minu töö- ja eraelu oluliselt ei sega ja kui see lõpeb magistrikraadiga, siis on ju eriti äge!

Õnneks olen veel nii noor, et mul on maa ja ilm aega meiki ja kulme ja jumal teab mida veel õppida. Ma poleks kunagi uskunud, et mina, täielik laiskloom, ei suuda nüüd tegutsemist ja õppimist lõpetada. Elu üllatab ja mina üllatan ennast ka kogu aeg!

Miks ma enam vegan ei ole?

Minu tuttavad ja insta sõbrad ilmselt teavad, et ma olin mõnda aega tagasi vegan ja mul on endiselt olemas aktiivne toiduinsta @plantbasedhelen. Hiljuti sain sinna DM-i, et miks ma esinen veganina, kui ma tegelikult ju ei ole? Ma olen ise ka vahepeal mõelnud, et äkki ma tõesti jätan sellise mulje. Mõtlesingi täna siis natuke seda teemat rohkem avada.

Mulle tundub, et minu esimene samm taimetoidu teekonnal oli minu jaoks see, kui ma proovisin kunagi ise kopralihast praadi teha. Ma ei unusta kunagi, mis tunne mul oli, kui ma verd välja keetsin ja seda vaest kobrast ahjus küpsetasin.. 😀 See tundus lihtsalt nii vale minu jaoks. Umbes sellest ajast hakkasingi valima rohkem taimseid alternatiive ja kuskil 2016. aasta alguses loobusin päeva pealt lihast, kalast ja piimatoodetest. Kopp sai ette sellest, et koguaeg pärast sööki uni oli. Eriti märkasin seda ülikoolis – kui ma sõin lihaga prae, siis pidin loengus magama jääma, aga kui valisin midagi taimetoiduosast, siis seda unekat nagu ei tekkinud. Ja noh, muidugi loomadest oli ka megakahju. Novembris 2016, vegankuu raames läksin 100% taimetoidu peale üle.

Pluss mu näonahk oli halvemaks läinud ja kahtlustasin selles piimatooteid. Aga juhtus hoopis see, et nägu läks veel hullemaks ja ma hakkasin kaalus juurde võtma! Ma muidugi vaatasin hästi palju igasuguseid vegan Youtubereid ja mulle tundus veganlus nagu mingi imedieet, et sööd aina taimset ja kaal langeb, tervisehädad kaovad jne. Aga ilmselgelt see ei toimi, kui sa sööd vegan junki ja trenni ei tee.. Oh well 😀

Minu puhul oli veganlus sellel eluetapil hästi lihtne ja loogiline, sest ma töötasin kesklinnas ja sain iga päev käia ükskõik millises toidupoes või toidukohas ja muretsesin niikuinii kõik oma toidud alati ise. See toimis. Aga näonahk ikka lappas. Mingi hetk avastasin, et soja tekitab seda. Tänaseks ma olen 100% kindel, et asi on sojas – nii kui ma seda hoolega väldin, on mu näonahk täiesti normaalne ja kohe, kui mingi sojalihawrapi vms söön, olen jälle alguses tagasi.

Kuskil 2017. aasta sügisel, umbes sellel ajal kui ma tööd vahetasin, tekkis mul täiesti väljakannatamatu kalaisu, ja ma otsustasin sellele järele anda. Tundus kuidagi loomulik pakkuda oma kehale seda, mida ta mult palub. Samuti tõin oma menüüsse tagasi muna- ja piimatooted, kuna ma ei töötanud enam kesklinnas ja ei valmistanud enam endale kolm korda päevas ise toitu, seega kontroll oma toidulaua üle kadus. Ja kui on valida kas süüa midagi sojaga ja saada räme akne, või suruda oma veganlus alla ja süüa natuke juustu või kala, siis tõenäoliselt valiks enamik naisi teise variandi.. Algul oli veits imelik, ja osadel toitudel oli lehma maitse juures, aga see läks suht ruttu üle.

Teine teema, millest ma tahaksin rääkida, on vegangrupid. Ma olin nendes üsna aktiivne ja mind ajasid teised veganid ja vegandraamad niiii närvi. Ma olin ise ka muutunud täielikuks veganmendiks. Ma nautisin seda, kui sai vegangrupis kellelegi ära panna. Seda on nii piinlik öelda, aga noh, vähemalt olen aus. 😀 Ma olen hästi emotsionaalne inimene ja ma naudin igasuguseid draamasid, seega jah, vegangrupp võttis päris palju aega mu elust. Aga samas see ei andnud mitte midagi juurde mu elule, ainult vihasemaks tegi.

Samas, praegu ma olen ainult Jah, see on vegan! grupis ja sellest on vist saanud hoopiski veganlusele vastandumise grupp. Õudne, iga teema all tulevad mingid Meditsiinimeediumi vennad välja. Või siis “okkk, kui sa nii vegan oled siis miks sa otsid vorstile või kalale asendustoodet???” Nagu PLEASE. 😀 Sa oled VEGAN GRUPIS. Mitte Meditsiinimeediumi või veganite vihkajate grupis. See ajab nii kettasse, uhhh. Aga see vist mingi üldine FB gruppide värk, et sinna koguneb igasuguseid ja just see vähem intelligentne osa vahutab täiega. Mu lemmik oli see, kui ma hiljuti postitasin kahest uuest vegan kartulisalatist vegangruppi, ja sain põmst veel sõimata ka, et koostisosade listist pilti ei teinud, sest armsad veganid ei suutnud uskuda, et päriselt ka vegantoodetega tegu on. Nagu palun, rahunege maha.

Ma ise tunnen ka, et ma olin veganina maailma ja inimeste peale hästi vihane. Ja ma pidin koguaeg inimestega veganlusest rääkima ja miljonile küsimusele vastama. See oli nii häiriv, sest keegi ei lähe ju tavatoitujalt küsima, et kle, miks sa vorsti sööd? Mulle tundub, et sel hetkel kui ma lõpetasin selle veganluse obsessimise, sain ma vana hea Heleni tagasi ja elu oli palju lõbusam ja rõõmsam jälle. Seega tundub, et veganlus ei ole igaühele sobiv siiski.

Tänasel päeval söön ma pmst kõike, kus ei ole liha sees. Nii et kui te näete mind kuskil krevette või lõhe nautimas, siis palun ärge kreepsu saage. Küll aga on minu toiduinsta jätkuvalt ainult vegantoitudele ja -toodetele pühendatud ja nii see ilmselt jääbki. Minu südames on alati veganlusel eriline koht alles ja ma proovin seda läbi oma toiduinsta vaikselt siis väljendada. Küll aga proovin ma vegan aktivismist ja vegangruppidest (üleüldse FB gruppidest) võõõõimalikult kaugele hoida, sest see lihtsalt ei ole minu vaimsele tervisele hea. Küll aga siia blogisse olen plaaninud postitada nii vege- kui veganretsepte.

PS! Mind ei häiri, kui teised inimesed minu ümber liha söövad, see on nende endi valik ja ma hinges lihtsalt loodan, et tulevikus söövad kõik inimesed natuke rohkem taimset. 🙂 💕

Puhkus!

Appi, mul hakkas puhkus! Kolm nädalat! Puhkasin viimati nii pikalt vist siis, kui ma veel gümnaasiumis käisin. 😀

Muidugi põhiküsimus – kas ilma on? Mul on selline tunne, et sellega läheb hästi, sest juba täna oli õues niiii soe.

Meil Hendrikuga on täielikuks puhkusetraditsiooniks on saanud Karu Talu šokolaadipoes käia – see on lihtsalt nii imelikel aegadel avatud, et pmst ainus lootus sinna sattuda on puhkuse ajal. Kindlasti on plaanis külastada mõnda uut veganrestorani, neid on ju niii palju järsku – Tru Kitchen, Elujanu, Plant, V-s on ka uus menüü vist?

Juba homme läheme Võrru Kristina juurde, ma ei jõua ära oodata ta kassidega kohtumist! Kristina minu kassidega juba sai EBA järgselt öö veeta. 😀 Muidugi tahaks Võrus peale kasside veel väga ka Sulbi kohvikut ja ta talu näha – niiii põnev! Nii uhke tunne, et mul selline äge tegus sõbranna on.

Sealt edasi liigume V-spasse (täielik lemmar!) ja tahaks Tartus ka mingeid huvitavaid söögikohti avastada – Tartlased, kus oleks head taimetoitu (ei pea tingimata vegan olema)?

Siis on veel tulemas I Land Sound ja Beach Grind. Ma juba praegu tunnen seda, kuidas ma I Landi viimasel päeval suren ja kahetsen, aga äkki peab siis joogiga piiri veits. 😀 Me võtsime seal Glämpingu majutuse, see tundub hästi põnev. Loodan et pesta ikka saab normaalselt, linnainimeste mured. 😀

See glämping näeb välja, nagu Bridget Jonesi beebifilmis. 😀 Pilt on pärit Glämping Club lehelt

Ja siis veel tahaks hästi palju rannas olla, ujuda ja spaades vedeleda. Aa ja trenni tahaks ka ikka paar korda sattuda, näiteks täna käisin! Pärast seljavigastust olen seljaga megaettevaatlik ja iga teistsuguse tunde peale seljas poeb juba hirm naha vahele. Aga ma tean, et kui ma ei treeni oma selga, siis on tõenäosus uueks vigastuseks veel suurem.

Ja muidugi on plaanis hästi palju Simsi mängida. 😀 Sellega ma juba tegin nädalavahetusel algust, no minge pekki kui mõnus see ikka on. 😀 Ja noh, nii muuseas plaanin TTÜ-sse magistrisse ka kandideerida, no big deal..