Miks ma enam vegan ei ole?

Minu tuttavad ja insta sõbrad ilmselt teavad, et ma olin mõnda aega tagasi vegan ja mul on endiselt olemas aktiivne toiduinsta @plantbasedhelen. Hiljuti sain sinna DM-i, et miks ma esinen veganina, kui ma tegelikult ju ei ole? Ma olen ise ka vahepeal mõelnud, et äkki ma tõesti jätan sellise mulje. Mõtlesingi täna siis natuke seda teemat rohkem avada.

Mulle tundub, et minu esimene samm taimetoidu teekonnal oli minu jaoks see, kui ma proovisin kunagi ise kopralihast praadi teha. Ma ei unusta kunagi, mis tunne mul oli, kui ma verd välja keetsin ja seda vaest kobrast ahjus küpsetasin.. 😀 See tundus lihtsalt nii vale minu jaoks. Umbes sellest ajast hakkasingi valima rohkem taimseid alternatiive ja kuskil 2016. aasta alguses loobusin päeva pealt lihast, kalast ja piimatoodetest. Kopp sai ette sellest, et koguaeg pärast sööki uni oli. Eriti märkasin seda ülikoolis – kui ma sõin lihaga prae, siis pidin loengus magama jääma, aga kui valisin midagi taimetoiduosast, siis seda unekat nagu ei tekkinud. Ja noh, muidugi loomadest oli ka megakahju. Novembris 2016, vegankuu raames läksin 100% taimetoidu peale üle.

Pluss mu näonahk oli halvemaks läinud ja kahtlustasin selles piimatooteid. Aga juhtus hoopis see, et nägu läks veel hullemaks ja ma hakkasin kaalus juurde võtma! Ma muidugi vaatasin hästi palju igasuguseid vegan Youtubereid ja mulle tundus veganlus nagu mingi imedieet, et sööd aina taimset ja kaal langeb, tervisehädad kaovad jne. Aga ilmselgelt see ei toimi, kui sa sööd vegan junki ja trenni ei tee.. Oh well 😀

Minu puhul oli veganlus sellel eluetapil hästi lihtne ja loogiline, sest ma töötasin kesklinnas ja sain iga päev käia ükskõik millises toidupoes või toidukohas ja muretsesin niikuinii kõik oma toidud alati ise. See toimis. Aga näonahk ikka lappas. Mingi hetk avastasin, et soja tekitab seda. Tänaseks ma olen 100% kindel, et asi on sojas – nii kui ma seda hoolega väldin, on mu näonahk täiesti normaalne ja kohe, kui mingi sojalihawrapi vms söön, olen jälle alguses tagasi.

Kuskil 2017. aasta sügisel, umbes sellel ajal kui ma tööd vahetasin, tekkis mul täiesti väljakannatamatu kalaisu, ja ma otsustasin sellele järele anda. Tundus kuidagi loomulik pakkuda oma kehale seda, mida ta mult palub. Samuti tõin oma menüüsse tagasi muna- ja piimatooted, kuna ma ei töötanud enam kesklinnas ja ei valmistanud enam endale kolm korda päevas ise toitu, seega kontroll oma toidulaua üle kadus. Ja kui on valida kas süüa midagi sojaga ja saada räme akne, või suruda oma veganlus alla ja süüa natuke juustu või kala, siis tõenäoliselt valiks enamik naisi teise variandi.. Algul oli veits imelik, ja osadel toitudel oli lehma maitse juures, aga see läks suht ruttu üle.

Teine teema, millest ma tahaksin rääkida, on vegangrupid. Ma olin nendes üsna aktiivne ja mind ajasid teised veganid ja vegandraamad niiii närvi. Ma olin ise ka muutunud täielikuks veganmendiks. Ma nautisin seda, kui sai vegangrupis kellelegi ära panna. Seda on nii piinlik öelda, aga noh, vähemalt olen aus. 😀 Ma olen hästi emotsionaalne inimene ja ma naudin igasuguseid draamasid, seega jah, vegangrupp võttis päris palju aega mu elust. Aga samas see ei andnud mitte midagi juurde mu elule, ainult vihasemaks tegi.

Samas, praegu ma olen ainult Jah, see on vegan! grupis ja sellest on vist saanud hoopiski veganlusele vastandumise grupp. Õudne, iga teema all tulevad mingid Meditsiinimeediumi vennad välja. Või siis “okkk, kui sa nii vegan oled siis miks sa otsid vorstile või kalale asendustoodet???” Nagu PLEASE. 😀 Sa oled VEGAN GRUPIS. Mitte Meditsiinimeediumi või veganite vihkajate grupis. See ajab nii kettasse, uhhh. Aga see vist mingi üldine FB gruppide värk, et sinna koguneb igasuguseid ja just see vähem intelligentne osa vahutab täiega. Mu lemmik oli see, kui ma hiljuti postitasin kahest uuest vegan kartulisalatist vegangruppi, ja sain põmst veel sõimata ka, et koostisosade listist pilti ei teinud, sest armsad veganid ei suutnud uskuda, et päriselt ka vegantoodetega tegu on. Nagu palun, rahunege maha.

Ma ise tunnen ka, et ma olin veganina maailma ja inimeste peale hästi vihane. Ja ma pidin koguaeg inimestega veganlusest rääkima ja miljonile küsimusele vastama. See oli nii häiriv, sest keegi ei lähe ju tavatoitujalt küsima, et kle, miks sa vorsti sööd? Mulle tundub, et sel hetkel kui ma lõpetasin selle veganluse obsessimise, sain ma vana hea Heleni tagasi ja elu oli palju lõbusam ja rõõmsam jälle. Seega tundub, et veganlus ei ole igaühele sobiv siiski.

Tänasel päeval söön ma pmst kõike, kus ei ole liha sees. Nii et kui te näete mind kuskil krevette või lõhe nautimas, siis palun ärge kreepsu saage. Küll aga on minu toiduinsta jätkuvalt ainult vegantoitudele ja -toodetele pühendatud ja nii see ilmselt jääbki. Minu südames on alati veganlusel eriline koht alles ja ma proovin seda läbi oma toiduinsta vaikselt siis väljendada. Küll aga proovin ma vegan aktivismist ja vegangruppidest (üleüldse FB gruppidest) võõõõimalikult kaugele hoida, sest see lihtsalt ei ole minu vaimsele tervisele hea. Küll aga siia blogisse olen plaaninud postitada nii vege- kui veganretsepte.

PS! Mind ei häiri, kui teised inimesed minu ümber liha söövad, see on nende endi valik ja ma hinges lihtsalt loodan, et tulevikus söövad kõik inimesed natuke rohkem taimset. 🙂 💕

1 comment
  1. Väga kurb kuulda. Täielik leinatunne valdab mind viimasel ajal selle eksveganite laine tõttu. 🙁 Kas loomadel on üldse kunagi lootust …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga