Kas kassid võivad kanepit teha?

Hoiatus: kassijutt!

Eelmisel nädalal sain kätte oma CBD Vibe kassidele mõeldud kanepiõli, mõtlesin et jagan oma esimesi kogemusi.

Põhjus, miks ma üldse need tilgad tellida otsustasin, on selles, et nagu ma eelnevalt rääkinud olen siis meil on kolm kiisut, aga üks preili otsustas tagantjärgi stressama hakata ja tekkis probleem mööbli märgistamisega. Õnneks, ÕNNEKS oleme me seni kõik pissi igalt poolt välja saanud pesta *ptüi ptüi ptüi*, aga probleem on siiski suur ja minu süda nii valutab oma pisikese pärast. Feliway Friends küll hoiab suhted enam-vähem korras, kuid Luna on ikkagi kuidagi nähtavalt pinges ja mures. Samuti käisin oma murega loomakliinikus, kus mulle teenindaja lahkelt ütles midagi stiilis “palju õnne et kolmanda kassi võtsite, su kassil on käitumishäire ja seda juba ei ravi”. Hästi lohutav! See kliinik meil kodu juures on üldse hästi huvitava suhtumisega välja paistnud – Nurruberti võttes rõhutati, et Kiti sureb tõenäoliselt varsti ära, kas vaktsiinist või siis stressist seoses uue kassiga. Mai tea nagu, tundub seni vägagi elus ja terve.

Igatahes, teema juurde tagasi tulles, siis hakkasin tilku andma eelmise nädala teisipäeval, maksimum annus ehk 3 korda päevas 2 tilka. Nagu pildilt näha, siis oli vist päris huvitav olla.. 😀 Luna oli kohe samal õhtul silmnähtavalt chill ja panin isegi rõõmupisara, kui ta Nurruberdil üks õhtu oma pead lakkuda lasi, ülinunnu! Tilku saime esimesed päevad ilusti ilma sõjata antud, aga reede õhtul oli kiisu kuidagi hästi solvunud ja ei tahtnud enam ennast mulle kätte anda.

Aga siis reedel pärast suure sõjaga tilkade suhu surumist lõi mulle järsku pähe, et appi, kui palju sellest pipetist üldse seda õli tuleb, ma ei tea ju? Ma olin lihtsalt surunud iga kord seda kaks korda Lunale suhu ja tegelikult polnud aimugi, mis survega see sealt pudelist välja tuleb. Läksin siis kraanikausi kohale ja tegin umbes sama liigutuse, nagu ma tavaliselt teeksin. Ma pidin südari saama, sest sellest pipetivajutusest tuli kindlasti rohkem kui 1 tilk. Ma ei imestaks, kui üle 10 tilga isegi. Muidugi ma ehmusin täiega ja hakkasin kohe googeldama, et kas CBD-st on võimalik kassidel üledoosi saada. 😀 (vastus on et pmst ei, lihtsalt ülirahulikuks võib muutuda)

Ja umbes samal hetkel, kui ma voodisse viskasin, tuli Luna minu kõrvale ja soristas mulle teki peale, ise jumala rahulikult mulle silma vaadates. Ma ikka ehmatasin päris korralikult ära ja ta ise vist ka. Okei, viskasin tekid-linad pessu ja elasime edasi. Nädalavahetusel ta juba jooksis mul eest ära ja paistis väga solvunud ja ettevaatlik. Aga mul oli kratist haaramise võte juba nii hästi käes, et suutsin talle ilma vaevata iga kord need tilgad ilma suurema kakluseta siiski ära anda. Pipetti pigistasin edaspidi muidugi nõrgemalt. Aga pühapäeva õhtul vahetult pärast tilkade andmist oli voodi ühest kohast täiesti läbimärg. Kusjuures ei haisenud, aga oli lihtsalt täiesti märg. Mul on selline tunne, et ta hakkas mulle kättemaksuks voodisse pissima. Ma igatahes lõpetasin hetkel Lunale tilkade andmise ja proovime nüüd suhteid taastada ja ära leppida. Seda on nii hirmus vaadata, kuidas ta mind pelgab ja mööda seinu jookseb, et ma teda krabada ei saaks. 🙁

Samas, võin öelda, et ma olen selle paari päeva jooksul jätnud Luna lemmiku märgistamisobjekti ehk ühe diivanipadja välja, ja selle peale pole mitte kordagi pissitud! Nii et ma nüüd ei teagi.. Ma vaatan, kui meie vahel jälle usaldus tekib, et äkki siis proovin uuesti ja üritan kuidagi paremini kontrollida tilkade arvu.

Kas kellelgi on kogemusi lemmikloomadele CBD andmisega? Tahaksin väga teie kogemusi kuulda, võite mulle näiteks FB-sse kirjutada oma kogemustest!

Kuidas me endale ootamatult parima sõbra saime ehk meie kogemus MTÜ Kasside Turvakoduga

Täna tuleb juttu sellest, kuidas me ametlikult crazy cat familyks hakkasime ja omale kolmanda kassi võtsime.

Ma olen terve elu olnud täiesti hull kasside järgi ja kuigi ma noorena pidasin papagoisid ja hamstreid, siis pubekana jõudsin ringiga tagasi kasside juurde ja meie perre tuli Kiti. Mul oli alati soov vähemalt üks kass juurde võtta ja kohe pärast omaette kolimist liitus meie perega Luna. Kiti on meil muidu kartlik ja äkiline kass, aga Lunaga leiti kiirelt ühine keel ja saadi suuuurteks sõpradeks.

View this post on Instagram

Nunnupallid #cats

A post shared by Helen🐰 (@helenpuhu) on

Nii me siis õnnelikult kolmekesi elasime, kuni meie perega liitus minu elukaaslane, kes on vist veel hullem kassiinimene kui mina (kuidas see üldse võimalik on?). Peika, olles kogu elu kokku puutunud isaste kassidega, hakkas mind kergelt survestama et me võiks ikka mõne poisi ka majja tuua. Kusjuures temal on kogemusi ainult tõukassidega, ja oli veendunud, et meie tulevane kass peab samuti olema kuskilt uhkest kasvandusest pärit. See aga minu eetikaga kokku ei sobinud. Pidasime palju läbirääkimisi aga jõudsime alati järeldusele, et laseme ikka Kitil oma elu ära elada ja alles siis mõtleme uuele kassile. Nimelt on Kiti viimaste aastate jooksul võidelnud piimanäärmekasvajaga. Ta on küll tänasel päeval täie tervise juures aga muutunud veel rohkem ettevaatlikuks, Lunaga ei suhtle juba aastaid. 🙁 

Selle aasta veebruaris nägin ma uudiseid lapates, et MTÜ Kasside Turvakodu toiduvarud on otsakorral ja paluti heade inimeste annetusi toidu näol. Läksimegi siis toitu viima ja kiisudega mängima. Mina olin ühe korra varem ka seal kassitoas käinud aga elukaaslase jaoks oli täiesti uus kogemus. Kohe turvakodu ukse peal tuli meid tervitama suurt kasvu must kassipoiss, kes meid siis sujuvalt terve külastuse aja sebis. Hendrik oli kohe nagu “Heleeeen??”, mina aga jäin oma arvamusele kindlaks – ei mingit kolmandat kassi praegu… Kuni ma lugesin selle kassi kirjeldust seina pealt – Nurrubert, umbes 3 aastane ja toodud Tallinnasse Kohtla-Järve loomade varjupaigast, kus teda ootas ees eutanaasia. MIDAAA??? Kes tahaks sellist nummipalli magama panna? Ja mida nime? 😀 Üliarmas. Pluss ta oli just paar päeva varem kassitoas vabakäigule lastud.

Turvakodu kuulutuse pilt

No vaadake seda pilti, täiega totu ja armas ju!! Veel samal õhtul kirjutasin Kasside turvakodusse ja küsisin, et kas oleks üldse mõeldav kahe emase kassi kõrvale tundmatu taustaga isane võtta. Põhimõtteliselt oligi! Aga esmalt pidid meie kassid käima arstide juures ja saama kõikvõimalikud tõrjed, vaktsiinid ja muidugi kiibid. See protsess võttis aega kuskil kuu ja me ei olnud üldse kindlad, et just meie Berdi endale saame – ta oli ju selline hurmur, puges kindlasti kellelegi veel hinge. Käisime iga nädalavahetus tal turvakodus külas ja ta oli küll edaspidi kuidagi kurvameelne seal, aga siiski kuidagi tekkis see tohutu kiindumus. Selle kuu jooksul olime hästi tihedas kirjavahetuses Berdi vabatahtlikuga ning samuti kassitoas olles rääkisime teiste vabatahtlikega hästi palju, ikkagi suur otsus ja vastutus, kõik pidi olema läbi mõeldud. Samuti tellisime endale selle kassipuu, mis osutus selle täielikuks hitiks – selle raha eest on ikka väga super kvaliteet ja kassid kasutavad seda igapäevaselt.

Muidugi mõtlesime hoolikalt läbi kõik võimalikud stsenaariumid ja näiteks see loomaarst, kelle juures me vaktsineerimas käisime, oli väga negatiivselt meelestatud kui me ütlesime, et me kolmanda plaanime võtta. Ta ütles suht konkreetselt, et tõenäoliselt Kiti sureb varsti suurest stressist ära. Samuti hoiatas varjupaikade osas, et need üritavad igasuguste varjatud haigustega loomi inimestele pähe määrida. Suht hullud süümekad tekkisid mul, aga samas see arst ütles ka seda, et Kiti võib vaktsiini tüsistusesse nüüd iga hetk ära surra, nii et ma ei tea, võibolla see tal mingi kiiks lihtsalt, proovisin mitte isiklikult võtta.

Lõpuks saigi Kiti ja Luna vaktsiinide kinnistumise aeg täis ja läksime oma uuele pereliikmele järgi. Kujutate ette – Nurrubert viskas kohe kõhuli üle puuri ja pani käpaga kõigile kes puuri lähedale julgesid tulla. Ta sai vist aru, et me just teda koju viima tulime. Puuri ronis ka täitsa ise. Meie südamed sulasid.. Kodus hakkas ta lakkamatult nurruma ja pugema – ma pole kunagi näinud, et üks kass võib oma tundeid väljendada nii nagu tema seda tegi. Täielik beebi oli meil.

Esimene õhtu kodus (kuula nurru ka) 😍

Hoidsime teda esialgu magamistoas, teiste kassidega nuusutati algul ukse vahelt ja vist juba teisel päeval lasime kogu kamba kokku. Eks siin on omajagu maade jagamisi on olnud. Kiti ja Berdi suhted ei ole just roosilised, aga näiteks Lunaga võidakse vabalt musitada. Õnneks nad suudavad kõik omavahel distantsi hoida ja suuresti tänu Feliway-le oleme suutnud kodus rahu tekitada. Samuti oli ilmselt harjumise perioodil suureks abiks see, et ma sain erinevatel põhjustel neli nädalat kassidega kodus chillida ja rahu valvata.

Luna ja Nurrubert

Nurrubert on täielikult meie südamed võitnud, me kumbki elukaaslasega ei osanud ettegi kujutada, et üks kass võib nii sügavale südamesse pugeda. Ja me armastame VÄGA oma teisi kasse, lihtsalt see Berdi armastus on kuidagi next level.

Fun facts:

  • Bert armastab vett! Ta ei karda märjaks saada ja tahab võimalusel alati vee läheduses olla, ühel palaval päeval käis isegi minuga koos dushi all 😀
  • Ta jutustab KOGU AEG, tahaks nii väga teada, millest ta räägib 😀
  • Ta magas muidu üksinda elutoas, kuni üks kord oli minu ja elukaaslase patjade vahele pleed jäänud ja Bert selle endale uueks tudukohaks valis. Sellest ajast saati tuleb ta iga õhtu ilusti oma pleedi peale tuttu.
  • Kui sulepulgaga mängida ja ta seda piisavalt kaua kätte ei saa, siis ta hakkab frustratsioonist susisema 😀

Mega suured tänud Nurruberdi vabatahtlikule Küllile, kes on meid ka hiljem nõuga aidanud. Ja kui kellelgi peaks tekkima nüüd kassiisu, siis PALUN kaaluge turvakodust kassi võtmise varianti!

MTÜ Kasside Turvakodu kodu otsivaid kasse saab vaadata siit.

Oma asemel voodis 😍