Appi, ma olen õppimisest sõltuvuses

Kõigepealt tahaks mainida, et jah, ma tean, et siin on reklaamid. Palun öelge, kui see väga jube ja häiriv on, vaatan mis teha annab. Mind ennast teiste blogides reklaamid ei häiri üldse, need saab vabalt kinni panna ja tore ju, kui keegi oma hobiga natuke taskuraha teenib.

Aa ja kes tahab minu tegemistel silma peal hoida, siis nüüd on mu blogil oma FB leheke ka!

Tulles postituse teema juurde, siis tahan täna rääkida sellest, mis minust sügisel saab. Bakakraad informaatikas on nüüdseks kuu aega taskus olnud, ja ma olin täiesti kindel, et mitte mingit edasiõppimist ei tule, ma lihtsalt ei jaksa enam. Mõtlesin hoopis minna kulmukoolitusele (ja võibolla ka meigikursusele) ja hakata hobikorras kulmutädiks/MUA-ks, sest no vist kõik ju teavad, kuiii hea meelega ma ennast ja sõbrannasid mukin ja kulme tuunin.

Aga juuni lõpus hakkas juba päris sügelema, et tahaaaaks ju edasi õppida ikkagi. Ja magistrikraadi. Kasvõi proovida. Tingimuseks oli minu jaoks see, et saaksin enam-vähem täiskohaga tööl edasi käia ja eriala oleks ikkagi IT-valdkonnas aga mitte otseselt progemine. Õigus (eriti IT õigus) oleks ka lahe olnud, aga selle magistri jaoks peab siiski olema kas õiguse baka olemas või teatud hulk õiguse aineid läbitud. Seega oli mul kaks valikut TTÜ-s – Tervishoiutehnoloogia ja Infosüsteemide analüüs ja kavandamine. Esimene neist on päevaõpe ning teine õhtune, nii et valik saigi tehtud teise kasuks. Käisin katsetel ära ja tänase seisuga olengi vastu võetud ja septembris hakkab trall pihta. Kusjuures see on vana IT kolledži õppekava, nii et säh sulle IT Kolledž, kes sa mind pärast gümnaasiumi enda vääriliseks ei pidanud!

Ma ei ole endale see kord suuri eesmärke seadnud, vaid plaanin käia koolis täpselt seni, kuni see minu töö- ja eraelu oluliselt ei sega ja kui see lõpeb magistrikraadiga, siis on ju eriti äge!

Õnneks olen veel nii noor, et mul on maa ja ilm aega meiki ja kulme ja jumal teab mida veel õppida. Ma poleks kunagi uskunud, et mina, täielik laiskloom, ei suuda nüüd tegutsemist ja õppimist lõpetada. Elu üllatab ja mina üllatan ennast ka kogu aeg!

Kuidas käia korraga ülikoolis ja erialasel tööl ja mitte kaotada mõistust

Ma ei olegi vist mitte kunagi isiklikku blogi pidanud, vähemalt mitte avalikku, aga mulle endale hullult meeldib blogisid lugeda. Ma ise tunnen, et mu elus juhtub koguaeg midagi põnevat/naljakat/uskumatut/imelikku ja nagu kõik mu lähedased teavad, siis ma olen täielik sitamagnet. Ja mul on ALATI mingeid lugusi rääkida. Miks mitte siis proovida neid lugusi ka teistega jagada, äkki pakub veel kellelegi meelelahutust. Kui ei proovi, siis ei saa teada, eks? Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see et ma saan vanemaks ja kõik head storyd lähevad meelest.. sellest oleks küll kahju.

Aga täna otsustasin natuke kirjutada oma ülikooli kogemusest. Lõpetasin just Tallinna Ülikooli informaatika eriala ja töötan juba üle kolme aasta IT-s, frontend arendajana. Ma olen n i i rahul oma töö ja valitud erialaga, kuigi see, et mina võiksin arendajana töötada, tundus esialgu täiesti võimatu. Kui see blogipostitus annab kasvõi ühele inimesele julgust valida oma unistuste eriala, mis esialgu tundub hirmutav, siis on minu ülesanne täidetud.

Kõigepealt backstory. Kui ma gümnaasiumi erialasid valisin, siis tahtsin minna multimeedia klassi, kuid mind ei võetud vastu. Mida üks pubekas sellises olukorras teeb? Solvub hingepõhjani ja ei taha enam kunagi sellest mõelda loomulikult. Õppisin lõpuks hoopis keelesuunal, keskkooli lõpus valisin kahe eriala vahel: kas sotsioloogia või informaatika. Valikud olid tegelikult hästi piiratud, kuna ma ei hoolinud gümnaasiumis hinnetest. Alles ülikooli kandideerides sain aru, kuidas ma enda võimalused ise ära rikkusin.. IT kolledžisse mind vastu ei võetud, TTÜ-sse ei saanud isegi kandideerida, seega jäi veel lootus astuda Tallinna Ülikooli. Kuna informaatika sisseastumiseksam oli täpselt sellisel ajal, kui me pidime sõpradega Pärnusse Grind Festile sõitma ja loomulikult valis 18 aastane Helen pigem Grind Festi kui ülikooli, siis jäi järgi sotsioloogia eriala. 😀 #piinlik

Sisse ma sain ja sealt leidsin ma tegelikult megalahedad sõbrad, kuid esimese semestri keskel oli selge, et see ei ole üldse minu teema. Seega jäin ma keset talve hängima, nädalavahetustel käisin klubis tööl ja nädala sees ei teinud pmst midagi kasulikku.. Kuni ma leidsin variandi, et Polütehnikumis on olemas gümnaasiumipõhine õpe ja veebruarist algaski juba Veebispetsialisti õppekava. Polütehnikumis oli äge, aga õpetajad rõhutasid, et ülikooli oleks ka ikka tarvis minna. Ma siis pulli pärast proovisingi, aga ma sain ootamatult nii hea tulemuse katsetel, et otsustasin ikkagi sisse astuda.

Ma tegelikult kartsin täiega IT-d. Kuna ma ei ole reaalainetes kõige helgem pea ja matemaatika oli nii vaevaline, siis teadsin, et lihtne see olema ei saa. Aga ma olin julge. Ma teadsin, et kaotada pole midagi. Ülikoolis oli nii äge, eriala oli nii õige. Kuna mul on veits pikad juhtmed siis Polütehnikumis õpetatu oli minu jaoks üsna segane, aga ülikoolis sai esimeste nädalatega suur pilt kokku – kõik teadmised, mis ma seni olin omandanud meikisid senssi ja pusle läks kokku. See tunne oli nii äge!

Kohe sügisel läksin oma esimesele IT-alasele töövestlusele – ma küll sain selle koha, aga seal ei olnud mul konkreetset rolli või ametit. Mul endal ei olnud ka üldse ootusi, kuna kõik oli nii uus ja hirmutav. Seal pidin ma näiteks tooteid sisestama ning lõpuks usaldati mulle üks WordPressi projekt, kus mina olin siis projektijuht-koolitaja-arendaja. See oli hästi äge kogemus ja andis mulle julgust, et teha järgmine samm.

Kevadel sain ma oma esimese PÄRIS töökoha frontend arendajana. Ma olen ülitänulik tööandjale, kes oli nõus mulle natuke taskuraha maksma ja mind välja koolitama – juba esimene projekt oli päris koduleht ja sealt edasi läkski kõik hästi loomulikult. Töötasin seal firmas kokku natuke üle pooleteise aasta. 

Ülikooli kolmanda aasta algul vahetasin ma töökohta (siinkohal väärib mainimist, et praeguse töökoha sain ma tänu korralikule LinkedIn kontole) ja hakkas aina rohkem selgeks saama, et nominaaliga ma ülikooli ei lõpeta. Kolmanda aasta lõpus hakkasid tulema arved, kuna ma jäin ettenähtud normist maha ja ei sooritanud nii palju aineid kui oleks pidanud. Esimene arve oli tagasihoidlik 30 euri, ja kõige suurem oli eelviimasel semestril 370. Kokku läks mulle see neljas aasta maksma 750 euri. Aga ma ei kahetse absoluutselt. 

Okei, proovin nüüd enda kogemusest lähtudes kirja panna paar tähelepanekut ja soovitust.

Tee asju omas tempos

Tahaks rõhutada, et see on täiega okei kui sa jääd ülikoolis teistest veits maha ja teed asju omas tempos. Vähemalt Tallinna Ülikoolis saab igat ainet kuulata ka järgnevatel semestritel, lihtsalt siis ei ole seal sinu kursakaid. Ma ise panin alati töö ülikoolist veits ettepoole, kuna töö on lõppude lõpuks see, mis leiva lauale toob ja kus ma päriselt erialaselt arenen. 

Aja planeerimine

Hästi oluline on ülikooli ja töö kombineerimisel hea aja planeerimine. Mina näiteks kirjutasin iga semestri algul välja võimalikud õppeainete kombinatsioonid ja tunniplaanid ning arvutasin, kui palju ma suudaksin selle kõrvalt tööl käia. Üritasin alati ained panna kas võimalikult hommiku või õhtu poole ja kindlasti vältida auke keset päeva. Minu eesmärk oli käia tööl 0.75 kohaga ehk 30 tundi nädalas. Proovisin alati pressida enamus ained ühele päevale ning lisaks veel mõnel päeval käia kas mõnes hommikuses või õhtuses tunnis. 

Ära stressa hinnete pärast

See on vist põhiline asi, mis mind mõistuse juures hoidis. Kui oligi mingi eriti nõme aine, siis üritasin selle lihtsalt minimaalse vaevaga läbi saada. Tuli küll ette mõni breakdown ja stressirohkeid hetki, aga lõppude lõpuks sai kõik tehtud, mõnda ainet kuulasin mitu korda ka.

Proovi võtta õppeaineid, mis sind päriselt huvitavad

Kuna ülikoolis on vajalik võtta ka mõned vaba- ja üldained, siis tasub alati lähtuda oma isiklikust huvist – kool muutub palju lõbusamaks kohaks, kui sa kuulad seal midagi, mis sind päriselt elevile ajab, ka siis kui tööl on stressirohked ajad. Mina valisin näiteks Etoloogia (seda luges Aleksei Turovski!), kus räägiti loomadest ja eksamiks oli ühe vabalt valitud looma kohta ettekanne (nüüd ma tean, mis häält laiskloomad paarilist otsides teevad!! 😀 ), sotsiaalpsühholoogia, ja Portugali keele. Viimane oli mul eriline lemmar, pidi küll kaks korda nädalas päris mahukaid kodutöösid tegema, aga see oli niii põnev ja lõbus! 

Alusta lõputöö kirjutamist mõistlikul ajal

Mul endal oli lisaks bakatööle veel ka seminaritöö, mis oma mahu poolest oli pool bakatööst. Mul oli probleeme juhendajaga (teda oli raske kätte saada) ja ma üldseee ei viitsinud, ja nii mul jäidki mõlemad tööd neljanda aasta kevadesse. Üldse ei soovita! Ma olin märtsi lõpuks seminaritööst nii stressis, et sain ühel hommikul kassivetsu koristamiseks kummardades väga rõveda seljavigastuse, mis pani mind kaheks nädalaks haiguslehele. Nii et nüüd oli mul tarvis lisaks koolitööde kirjutamisele veel mööda arste ja teraapiaid joosta ja taastuda. Esimene nädal läks täiesti raisku, sest retsepti valuvaigisti ajas mul südame pahaks ja ma keskendusin sellele, et ma ei oksendaks. 😀 Teisel nädalal juba suutsin end kokku võtta ja seminaritöö ära lõpetada ja esitada. See, mis sealt kokku tuli, oli ikka mega lappes, aga tehtud ta sai. Õnneks on mul vedanud tööandjaga ja ma olin eelnevalt oma aega planeerinud, nii et ma jõudsin siiski bakatöö õigeks ajaks tehtud.

Kasuta õppepuhkust 

Üks asi, millest võibolla liiga vähe räägitakse, on õppepuhkus. Kas sa teadsid, et aastas on võimalik kuni 30 päeva võtta õppepuhkust? Sellest 20 päeva on tasustatud (keskmine kalendripäevatasu) ning 10 päeva tasustamata. Samuti on lõputöö kirjutamiseks võimalik võtta veel 15 lisa õppepuhkuse päeva, mis on tasustatud töötasu alammäära ulatuses. Puhkust saab võtta 1 päeva kaupa.

Ma ise ole üsna tagasihoidlikult ja vastavalt vajadusele seda võimalust kasutanud, näiteks võtnud vabaks kaks päeva enne eriti kirvest eksamit. Viimasel semestril lõputöö kirjutamiseks kombineerisin nii, et üks nädal oli õppepuhkust ja teine nädal põhipuhkust. 

Saingi vist nüüd kõik põhilised asjad kirja, mida ma öelda tahtsin. Ma nii väga loodan, et see postitus oli natukenegi kasulik või huvitav lugeda. Tahaksin väga kuulda ka teie kogemusi – kas teie jaoks tundub kõrgharidus vajalik? Kas te olete õppinud ja samal ajal karjääri teinud või pigem keskendusite õpingutele?